Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpetajad õppimas: Juhtumised Rudbeckianska Gümnaasiumis. Västeras. Rootsi. 20.05-26.05.2018

2018. aasta maikuus õnnestus mul külastada Erasmus+ projekti raames meie kooli sõpruskooli Rudbeckianska gümnaasiumit. Järgnevalt räägin lähemalt enda juhtumistest Rootsis.

Kui Örebrost Almby külast pärit Västerasi piiskop Johannes Rudbeckius 1623. aastal tänaseni vanima tegutseva Rootsi kooli asutas, ei osanud ta unes ka näha, et 395 aastat hiljem kui Västerasi piiskopi ja Rudbeckianska gümnaasiumi direktori ametit peavad jällegi samast külast pärit mehed, satub sinna kooli üks töövari Läänemere teiselt kaldalt. See viimane rollimäng langes saatuse tahtel minu õlule.

Missioon nägi ette nädalast külaskäiku Rudbeckianska Gümnaasiumisse, tutvumist sealse õppekorraldusega, eriti, mis puudutab loodussuunda ja füüsikaõpet.

Vastavalt projektile suundusin Rootsi 20. mail ja naasesin kodutanumale 26. sama kuu päeval.

Sõit sujus meeldivalt: ühetunnisele lennureisile, mis iseenesest ei möödu kunagi just kõige ebamugavamates tingimustes, järgnes tund ja 20 minutit väldanud otseliin bussiga, mis oli veel 10 korda mugavam kui lennuk.

Põgusal kodusel eelluurel olin kindlaks teinud, et Västeras asub sama lahe kaldal, kus Stockholm. Eelarvamuse kohaselt kujutasin ette, et tegemist saab olema Stockholmi eeslinnaga, kuhu jõudmiseks tuleb läbida umbes kümmekond samasugust, nii, et asula on asulas kinni ja üht linnakest lahutab teisest vaid uue nimega silt maantee servas. Oma rõõmuks pidin pettuma ja suur osa teest möödus metsade ja põldude vahel.

Pühapäev 20. mai

Saabusin Västerasi. Eelluure päev. Otsisin üles hotelli ja kooli ning tutvusin kesklinnaga. Bussijaamast hotelli kulus esimesel korral otsisklevalt kõmpides umbes 20 minutit. Hiljem, teadjamana sai hakkama juba poole lühema ajaga. Kooli ja hotelli lahutas 13 minutit reibast kõndi.

Kooli hoonete kompleks asub kohe toomkiriku kõrval. Kui linnas koordinatsioon ära kaob või tekib väike eksimisoht, tuleb võtta alati suund kõige kõrgema kirikutorni poole ja saab oma asukoha jälle paika.

Esmaspäev 21. mai

7.50 jõudsin kooli. Tervitavast valvelauatädist ega vastuvõtvast valvurionust ei olnud ei kippu ega kõppu. Esmasisenemine toimus valesse majja – hoonesse, kus, nagu hiljem selgus, oli korraldatud autistlike õpilaste õppetöö. Ent ühe juhusliku õpilasega vesteldes õnnestus mul välja raalida, milline on minu jaoks see õige. Sealgi toimus alles hommikuroidunud elu käivitumine: avaras fuajees mõned üksikud varase ärkamisega õpilased, kelle arv ilmutas tasapisi tõusutendentsi ning üksikud eakamad treppidel tõtlevad indiviidid, keda võis eelduste kohaselt õpetajateks klassifitseerida. Peagi leidsin ühe avatud ukse ja ruumist, kuhu see viis ühe asise moega proua, kes hilisemas sündmuste käigus osutus kooli üheks õppejuhiks. Mind juhatati lahkesti minu tulevase mentori loodussuuna õppejuhi Mikael Blomi kabineti ukse juurde.

Ootasin ja tutvusin majaga. Umbes poole tunnipärast kohtasin füüsikaõpetajat Irfanit (tuttav sügiseselt RVT olümpiaadilt Helsingis). Temaga ajasime pool tunnikest juttu. Siis saabus Mikael Blom, kes visandas plaani minu esimese päeva tegemistest. Esmalt kehastusin Irfani töövarjuks.

Irfan, nii nagu kõik füüsikaõpetajad oli ka matemaatikaõpetaja. Tema kaks tundi olidki matemaatikad. Esimeses tunnis õpiti siinusfunktsiooni. Teise tunnis saadeti üks teine klass pärast lühikesi selgitusi laiali, sest eelmise nädala eksamitööd ei olnud veel parandatud ja tagasisidestamiseks planeeritud tundi ei saanud veel pidada.

Eelnevalt selgitati ka minule, et kuna käimas on aastalõpp, pole õppetöö enam päris tavapärane. Osad kursused on lõppenud, eksamid tehtud ja kõiki tunde enam ei toimu. Irfan tutvustas mulle kooli sööklat ja hankis mulle kuskilt söömiseks vajalikud lõunasöögitalongid.

Peale lõunat sain Mikaelilt põhjaliku ülevaate haridus- ja õppekavade süsteemist ja natuke kooliajaloost. Kuid ta töötab koolis 2,5a ja Irfan pole ka teab mis ajaloofänn nii et seal on veel palju avastamisruumi.

RG on vanim Rootsi riigis tegutsev kool aastast 1623, kuid kaks kooli on veel vanemad. Konksuga olukord. Need Lõuna Rootsis tegutsevad õppeasutused jäid rajamishetkel tolleaegse Taani territooriumile, seega pole need vanimad Rootsis tegutsevad koolid ja see au kuulub täieõiguslikult Rudbeckianskale.

Johannes Rudbeckius rajas paar aastat hiljem (1632) ka esimese tütarlaste kooli, mis oli selle aja kohta eriti haruldane sündmus. Mis sest edasi sai ja kas kaks kooli kuidagi ametlikult kokku kasvasid või mitte jäi selgusetuks.

Mõistagi huvitas mind kõige rohkem füüsikaga seonduv.

RG tegutseb gümnaasiumi astme koolina, st seal õpivad 10., 11. ja 12. klasside õpilased. Põhikooli osa ei ole.

Kui õpilane valib gümnaasiumisse tulles loodusharu, on tal võimalik õppida 3 kursust füüsikat. Humanitaarharudel gümnaasiumis füüsikat ei ole.

Esimene kursus algab 10.kl kevadel, jätkub 11. klassis ja kestab 130 tundi. Edasi valib õpilane süvendatud loodusharu või sotsiaalharu. Sotsiaalharus füüsikat rohkem ei ole. See on mõeldud rohkem päästerõngaks neile, kelle puhul selgub, et ikka kuidagi füüsika ei istu. Neile pakutakse selle asemel mingit geograafialaadset toodet.
Loodusharus järgneb füüsika 2. kursus (84 tundi, kohustuslik). 12. klassis võib valida füüsika 3. kursuse (84 tundi). Seda ei saa valida sotsiaalharu õpilased ehk need, kellel 2. kursus võtmata. Füüsika 3 valivad vähesed õpilased (5-6).

Koolitund kestab RG-s 60 minutit. Võib kooliti varieeruda. Ka koolisiseselt! Õpetaja ütleb õppejuhile, kui pikki tunde ta tahaks. Vastavalt sellele koostatakse tunniplaan.
Kursused annavad õpilastele punkte. Tavaliselt 100 punkti (mõni erand, nt F1 annab 150 p). Gümnaasiumi lõpetamiseks on vaja u 2500p, millest u 2100 koguneb kohustuslike ja 400 valikkursustega, sh 200 õpilase enda valik, 200 kooli valik, nn sundvalik.

Riik annab ette punktid: 2500p ja kursused nt Mat 1- 100p, f1-150p jne. Aastas on vaja koguda 800-900 punkti (keskmine 833). Jaotumise otsustab kool.

Kool otsustab, mitu tundi ta eraldab 100-punktisele matemaatika 1 või 150 punktisele füüsika 1 kursusele. Enamasti (keskmiselt) on 1 kursus 87 tundi (aga nt F1 130 tundi), kuid siin võib olla väikesi kõikumisi (+-10 tundi).

Minimaalne õppetundide arv gümnaasiumis on 2180 (tavaliselt 2400).

Kursuste paigutus on kooliti erinev. Nt füüsika 1 Rudbeckianska gümnaasiumis algab 10.kl 2. poolaastal ja jätkub 11.klassis, 2. ja valijatele 3. kursus on 12. klassis. Keemia 1. ja 2. on 10. ja 11. klassis. Sügisel toimuvale kuue kooli olümpiaadile on raske leida osalejaid: 10. klassis füüsikas ei tea veel keegi õpilaste tausta, 12. kl. ei mäletata enam keemiat. Sügisel oli 12.kl. keemiavõistlusel osalenud 1 üheteistkümnendik, kuna polnud lihtsalt 12. klassist kedagi välja panna.
Samas bioloogia 1 ja 2 on 11. ja 12. klassis. Aga osades koolides võib olla keemiaga vastupidi.

Valikkursustele registreerumine on erinev. Kui näiteks füüsika 3 oli suhteliselt ebapopulaarne, siis matemaatika 5 valivad peaaegu kõik, kuna tegemist on eksamiainega. On olemas veel üks matemaatika valikkursus: erimatemaatika. Seda valivad jällegi vähesed. On rohkem meie mõistes olümpiaadideks ettevalmistumine.

Kooli lõpus on 3 kohustuslikku eksamit: matemaatika, inglise ja rootsi keel. Nagu meil. Mingit koolieksamit ei ole. Kui õpetaja tahab, siis võib oma aines teha.

Kursuste numeratsioon algab gümnaasiumis enamasti ühest, kuid Inglise keele numeratsioon tuleb millegi pärast kaasa kuskilt põhikooli sügavustest. 10.kl. 5, 11.kl 6. Teised algavad 1-st.

Hindamisel kasutatakse kuue palli süsteemi: ABCDEF. Lõpetamiseks tuleb saada hinded ja koguda vajalikud punktid. Kuld- ja hõbemedaleid ei jagata. Iga aine parim lõpetaja saab stipendiumi. See on stiimul, mis motiveerib andekaid õpilasi olümpiaadidel osalema.

Hinne ei kujune ainult kontrolltöödest ja hindelistest vastustest. Õpetaja võib arvestada kogu õppeprotsessi, sh kaasatöötamist tunnis ja suhet ainega.

Sotsiaal- ja humanitaarsuundadega kattuvateks kursusteks on rootsi keel 1,2,3, inglise keel 5,6, ajalugu, matemaatika 1, 2, sotsiaalteadus, kehaline kasvatus ja religioon.

Teisipäev 22. mai

Täna varjutasin RG WEGAS-programmi. WEGAS kujutab endast autistlikele lastele suunatud programmi. Tegutsetakse omaette hoones. Õpilased võivad õppida kõiki aineid WEGASes, aga võivad seda teha ka üksikute ainete kaupa. Õppetöö on hästi paindlik, võib olla pikendatud neljale aastale. Igale õpilasele lähenetakse väga individuaalselt. Kõigil on oma programm, mida nad vastavalt hetkeseisundile järgivad. Klassis oli tavaliselt kuni kümmekond õpilast, kes tegutsesid omaette. Õpetaja käis aeg-ajalt mõne juures vaikselt rääkimas ja suunamas. Suhteliselt rahulik introvertne kontingent. Agressiivsete ilmingutega õpilasi polnud. Pidi olema nii, et õpilane võib tegeleda selle ainega, millega ta parajasti tahab. Tunnid olid küll aine nimelised ja õpetajad käisid ka ainete järgi, aga nagu ma aru sain, ei olnud see ainumäärav.

Kaks tundi olin Nicklase bioloogiatundides. Mõlemas tekkis ühe õpilasega kontakt, kellega ma peale enese tutvustust tunni alguses klassi ees ja hiljem individuaalselt vähem või rohkem filosoofilistel teemadel arutlesin. Järgnesid kaks Davidi füüsikatundi, kus piirdusin rohkem vaatleja rolliga. Igas klassiruumis on veel seinaga eraldatud pisike klassike. Nagu pihikamber. Üks kõrvaklappidega ja endasse süvenenud noormees eelistas näiteks seal õppida. Ja selliseid pidi olema teisigi. Väikest klassi kasutatakse ka siis, kui õpetaja teeb kellegagi individuaalset tööd, mis ülejäänuid häiriks. Näiteks keeletundides. Huvitav oli näha üht füüsikavihikut, kus oli tohutus koguses väga korralikult vormistatud ja lahendatud ülesandeid. Ja see pidigi olema õpilane, kellele meeldib omaette lahendada, kuid kes suures klassis õppida ei taha. David, kes varem töötas tavalise füüsikaõpetajana, pidi sel kevadel kooli vahetama. Uus kool pidi veelgi laiaulatuslikumalt tegelema just autistlike lastega.

Peale kooli käisime Mikaeli ja kooli direktor Magnusega lõunatamas ühes linna restoranis, mida õpetajad pidid tihti kasutama. See oli ka ainus kord, mil direktoriga kohtusin. Kiirele maailmale kohaselt ta just ühelt sõidult tuli ja võike reisikohver kaasas suundus kohe järgmisele.

Kolmapäev 23. mai

Wegas-programmi õpilaste ja õpetajatega ekskursioon Stockholmi armeemuuseumi. Juba eelmisel päeval olin saanud ühes tunnis vestluspartneriks sõja- ja ajaloohuvilise noormehe. Ja selliseid paistis siin olevat rohkemgi. Oli tajuda nende kitsast sügavuti minevat huvi ühe konkreetse valdkonna vastu ja kõik muu seal kõrval kippus jääma tahaplaanile.

Ekskursiooniks oli eraldi buss. Kaasas oli kuus õpetajat ja umbes 20-30 õpilast. Kõik paistsid sõitu nautivat. Paarilt õpilaselt uurisin, kuidas ekskursioon meeldis ja sain ainult positiivseid hinnanguid.

Minu jaoks oli põnevaimaks eksponaadiks Võru lähedalt Nõukogude armee baasist pärit tuumaraketti ots, mille võimsus oli olnud 400 korda suurem, kui Hiroshimale heidetud tuumapommil. 2000-kilomeetrise tegevusraadiusega keskmaarakett oli ka Rootsi jaoks oluline.

Pizzarestoran hoolitses kehakinnitamise eest ja siis sõideti tagasi.

Neljapäev 24. mai

Esimest korda jõudsin päris füüsikatundi. Õpetajaks oli Lars Olof. Olid praktikatunnid. Õpilased uurisid hõõrdejõudu ja määrasid hõõrdetegurit. Praktikatunnid toimusid rühmatundidena. Klassis võib maksimaalselt olla kuni 32 õpilast ja nagu ma aru sain, tavaliselt neid 30 ringis on ka. Klasside poolitamise tulemusel saadud rühmades oli kohal 10-12 õpilast. Õpetaja tegi lühikese sissejuhatuse, jagas välja juhenditega töölehed, õpilased võtsid demonstratsioonlaualt vajalikud vahendid ja alustasid. Töötati 2-4 liikmelistes rühmades. Leidus nii aktiivsemaid kui passiivsemaid. Telefonis surfamine ei olnud võõras tegevus. Lehti kokku ei korjatud. Mõni võttis kaasa, mõni jättis klassi vedelema.

Üks füüsikahuviline noorhärra tõi mulle ühe olümpiaadi ülesande ja küsis, kuidas seda lahendatakse. Neil oli eile olnud katsevõistlus järgmise aasta RVT-olümpiaadile pääsemiseks ja seda ei olnud keegi osanud. Ühe tunni pühendasin ülesandele. Mingi variandi pakkusin talle pärast välja. Poiss oli füüsikahuviline, kes oli seadnud eesmärgiks saada kooli lõpetamisel parimale füüsikule ettenähtud stipendium.

Koolipäeva lõpus tutvustas Mikael kooli loodusmuuseumit, mis oma eksponaatide rohkusega annaks silmad ette paljudele „päris“ muuseumidele. Ruumi- ja rahapuuduse tõttu on see kõik kuhjatud ühe õppehoone keldrikorrusele ja leiab kasutamist ainult loodushuviliste õpilaste jaoks. Laiemal avalikkusel jääb väärt väljapanek kahjuks nägemata.

Õhtul külastasime Mikaeliga üht lähedalasuvat rahvusparki ja tegime väikese matka linnuvaatlustorni.

Reede 25. mai

Päev algas kell 8.10 Eriku füüsikatundidega. Tegemist jällegi rühmatundidega samadel teemadel, mis eile ehk praktikumid hõõrdejõu ja hõõrdeteguri kohta. Hiljem toimus veel 2 rühmatundi Periga. Teema jälle sama.

Lars ja Per on mõlemad töötanud RG-s u 20 aastat, kasutasid sama töölehte. Lars laskis rohkem ise teha, kuid teoreetilise sissejuhatuse tegi. Per tõi algul konkreetsema numbrilise näite. Lõpukatse veerehõõrdumisest oli Peril demonstratsioon ühise aruteluga, täpsemalt, tema enda selgitusega tahvlil. Lars lasi kõigil ise pusida.
Erik on töötanud RG-s 2 aastat. Tal oli oma tööleht, rohkem teoreetilisem-teaduslikum, veerehõõrdumist ei olnud. Teistel samas rohkem „põhikoolilikum“.
Mõnes rühmas sattusin mõne grupiga suhtlema, nt õpetasin, kuidas hõõrdejõu abil määrata massikeset ebaühtlase massijaotusega vardal; kas kahe dünamomeetri vastastikusel tõmbamisel nende näidud liituvad või mitte. Õpilased tulid õhinal kaasa.

Kord tundides on väga familiaarne. Õpetajaid kutsutakse eesnime pidi. Õpilaste riietumine ja käitumine on väga vabad. Fikseerivat tunni algusmomenti ei ole. Ei koolikellana ega õpetaja sümboolse tervitusena. Ühes tunnis oli algul kohal 4 õpilast. Õpetaja käis 10 minutit ära ja otsis 16-liikmelise rühma maja pealt kokku.
Suviselt soojade kevadilmadega liikusid nii õpilased kui õpetajad koolis lühikeste pükste ja t-särkidega. Igas klassis on mõned jäädavalt paigaldatud pesapalluri mütsiga tegelased. On nappides õlapaeltega särkides aga ka idamaiste pearättidega kurguni sisse pakitud tüdrukuid. Rassiline mitmekesisus on oluliselt laiem kui Eesti koolides.

Laupäev 26.mai

Kodinad kokku ja kojusõit. Poliitreisilistel põhjustel viibis lennuki start 2 tundi, aga ükskord jõudis ta ikkagi Tallinnasse!

Kõige suurem uba, mis sellest reisist välja koorus oli hea ettekujutuse saamine Rootsi haridussüsteemist. Kindlasti andis mõtteainet ka meretaguste kolleegide tundide külastamine. Isiklikult oli huvitav teada saada mõningaid ajaloolisi fakte Rudbeckianska Gümnaasiumist ja hariduselu algusest Rootsis, mis kaudselt seostuvad ka Rootsi kuningriigi koosseisu kuulunud Eesti ajalooga.

m.o.t.t.