Perpignan, juuli 2016

3 aastat tagasi tehti mulle koolipoolne pakkumine kasutada Erasmus+ programmi võimalusi täienduskoolituseks. Pidime asjast samuti huvitatud teise prantsuse keele õpetajaga jagama ära, kes millal sõidab, minule sobis 2016.

Erasmus+ programmis sisaldus nõue, et arendataks digiteadmisi, ise olin huvitatud oma keele- ja kultuuripagasi täiendamisest. Sobiva õppeprogrammi leidmiseks alustasime Kerli Koppeliga tööd juba 2015 kevadel. Lõplik valik sai tehtud 2016 alul - Perpignani Ülikooli juures toimuv täienduskoolitus õpetajatele ja õppejõududele. 

Reisi ettevalmistused laabusid tänu Kerli asjaajamisele kenasti, ise pidin täitma ankeedi ja kirjutama vaid mõned meilid.

Koolitus toimus 10.- 22.juuli, tanspordivahenditeks takso - lennuk -lennuk -takso - rong - lennuk ja 10 tundi peale starti saabusingi ülikooli ühiselamusse. Campus ja ülikool olid tuttavad, sest olin 15 aastat tagsi olnud koolitusel samas kohas. Kuumus oli tappev, saabudes 40 kraadi, esimesel kolmel ööl magasin vaid mõned tunnid.

Õppetöö toimus iga päev kell 8.40 - 13.30, programmi nimi oli "Õpetamise tehnikate arendamine ja uued didaktilised vahendid". Programm koosnes 7 eri moodulist, mida algselt pidid juhendama eri õppejõud erinevatest ülikoolidest ja keeltekeskustest, kuid lõpuks oli kokku 4 õppejõudu Perpignani Ülikoolist ja Madridi keeltekeskusest.

Iga moodul oli omaette huvitav, aga suurim kasu mulle isiklikult oli töö audiovisuaalsete materjalidega. Mõne mooduli puhul oli kõige  huvitavamaks asjaks hoopis õppejõu isik, silmaring ja kogemuste edasiandmine.

Õppurite grupp koosnes 14 kooliõpetajast ja ülikooli õppejõust, 4 kasahhi, 2 hispaanlast, 1 katalaan, 1 hollandlane, 1 ameeriklane, 1 sakslane, 1 austerlane, 1 ungarlane, 1 korealane, 1 eestlane.

Igale koolipäevale järgnes võimalus osaleda kultuuriprogrammis või välasõidul randa. Seega sai käidud nii mõnelgi ekskursioonil (nt Barcelona) degusteerimisel, presentatsioonil kui 5 korda Vahemeres ujumas. Lisaks ka kinoõhtutel ja linnaekskursioonidel ja kontserdil, kus korraldusega kaasnes lõunamaine kellaaja tundmine.

Eraldi mainimist väärib rahvuspüha ehk 14.juuli väljasõit (õppetööd ei toimunud) koos suveülikoolis osalenud noortega ühte väiksesse külla, kus kohalik vallavanem korraldas koos kommuuniga peo: jalgpall noorte vahel, grill lambalihast ja kohalikest vorstidest, veidi puuvilju ja veini ja palju suhtlemist kohalike elanikega. Kahjuks tuli õhtul ühiselamusse naastes ka uudis elu pahupoolelt - terrorünnak Nice's (Nizzas) ja koduste paanika, sest minagi olin ju Lõuna-Prantsusmaal, kuigi Hispaania piiri ääres, mitte Itaalia piiri ääres, aga Eestist vaadates peaaegu samas kandis.

Ka tagsisõit ei olnud probleemideta ja jälle terrori pärast: Barcelona lennujaamas sain sõnumi, et München-Tallinn lend jääb ära, Münchenise saabudes pakuti hotelli (samal ajal oli sealgi terrorirünnak, aga reisijatele ei öeldud midagi), aktiivselt peale käies ja lennujaamatöötajate soosimisel õnnestus saada Helsingi lennule ja veel öise lennuga Tallinna. 

Kokkuvõtet kirjutades jäävad õnneks esile ikkagi positiivsed asjad, nagu kasulikud asjad õppetöös, kultuurielamused ja uued tuttavad.

Esitlus ja fotod on kättesaadavad siit.

STEM koolitus Lissabonis

5.-11. märtsini 2017 viibisin Erasmus+ programmi raames STE(A)M koolitusel Lissabonis.            STE(A)M( science, technology,engineering, art and mathematics) tähendab projektiõpet, kus kasutatakse infotehnoloogiat, loodusteadusi, inseneriteadusi, kunsti ja matemaatikat, et luua midagi, millel on praktiline väärtus.
Tegelikult toimus koolitus Almada linnas, mis asub Tejo jõe lõunakaldal. Lissabon asub Tejo jõe põhjakaldal. Ühendus nende kahe linna vahel toimub üle  24. aprilli nimelise silla või siis paadiga. Sillal saavad liigelda ainult autod ja rongid. Jalgarattaga ja jalgsi sealt üle ei saa. Selleks tuleb kasutada paati.

 

Meie grupis oli 17 inimest ja kaks koolitajat. Esindatud oli 7 rahvust: belgia( flaamid), rumeenia, horvaatia, eesti, küpros, austria ja hispaania.

Esimesel päeval jaotati meid 4-liikmelistesse gruppidesse ja nendes töötasime me terve koolituse.

 

Koolitus toimus hotelli konverentsiruumis, mis asus 
keldrikorrusel. Seal oli väga palav ja umbne. See oli koolituse miinuseks.
Esimesel päeval külastas meid Almada linnapea, kes rääkis, kui ülekoormatud on sild, mis ühendab Almadat ja Lissaboni, ning naljaga pooleks andis meile ülesande disainida uus ja ökoloogiline sild.
Nii saimegi endale praktilise ülesande:iga grupp pidi disainima oma silla etteantud mõõtkava järgi. Sild tuli ehitada jäätise- ja grillipulkadest, paberist ja liimist. Igal jäätisepulgal ja liimipulgal oli oma reaalne hind, nii et pidi vaatama, et sild liiga kalliks ei lähe.  Silla makett pidi olema 67 cm pikk ja kandma 10 kg suurust raskust. 
Teiste sõnadega, pidime ise tegema läbi ühe STE(A)M projekti alates silla disainimisest, arvutustest kuni silla valmis liimimiseni ja esitlemiseni.

Pidime tegema  kogu tööprotsessist filmi ja viimasel päeval esitlema kogu projekti žüriile kohalikus Emilio Navarro nimelises tehnikakoolis. Selles koolis käisime me kolm korda: kooliga tutvumas ja kuulamas loengut pildistamisest ning video tegemisest, programmiga Windows Movie Maker filmitegemist õppimas ja kolmas kord oma sillaprojekti esitlemas.



Silla ehitamine võttis koolitusest umbes veerandi,  peale selle olid meil ka teoreetilised seminarid, kus koolitajad rääkisid STE(A)M õppevormi headest ja halbadest külgedest. Palju tööd tegime rühmas ja hiljem tegi iga rühma juht tööst kokkuvõtte. Arutelud olid häälekad, sest meie 8 belglast(kõik erinevatest Belgia koolidest) olid STE(A)M õppevormi austajad ja tegelenud sellega juba 3-4 aastat. Siin said nad oma kogemusi vahetada ja vaielda. Ülejäänud pidid väga pingutama, kui tahtsid sõna saada. Nendest aruteludest sai väga palju kogemusi. Üldiselt oli seminaritöö väga tihe ja esialgselt plaanis olnud Lissaboni bussiekskursioon jäi ära.Samuti ei mahtunud kavasse oma riigi ja kooli tutvustused. Oleks seda väga tahtnud kuulda. Sellised jutud jäid lõunasöögi juurde. 
 
Kuna minul oli kaasas kahe õpilase video, kus nad rääkisid enda eelmise aasta programmeerimise projektist väga detailselt ja näitasid valminud materjali, siis ma lihtsalt palusin endale 10 minutit aega, et seda teistele näidata. See võimalus mulle anti ja kõigile meeldis, mida poisid rääkisid.

Meie väike kultuuriprogramm sisaldas tere tulemast õhtusööki Atlandi ookeani äärse kaluriküla restoranis, kus pakuti kohalikku veini ja kala. Seal saime lähemalt tuttavaks.

 



Meid viidi veel Lissaboni vanasse elektrijaama ehitatud kunsti- ja arhitektuuri muusemumi Maat. Selles muuseumis oli säilitatud elektrijaama seadmed ja see sarnanes meie AHHAA keskusega.


Külastasime metroojaama Orient, mille arhitektuur on muljetavaldav. See on kõige uuem metroojaam, mis asub Rahvustepargis. See on uus ja moodne Lissaboni linnaosa.

Eelviimasel päeval toimus head aega õhtusöök Almada linna väikeses ja hubases fado  restoranis koos maitsva mereandidest pajaroa, kihiseva kohaliku veini ja suurepärase fado lauluga. Kuna restoran oli väga väike, siis olid lauljad otse meie kõrval ja mingit mikrofoni polnud vaja. Terve see õhtu oli vaimustav.

Viimasel päeval toimus sildade esitlus ja silla tugevuse proov. Iga rühm esitles oma silda, kuidas ja miks sild just selline tuli. Esitluse lõpus pandi sild kahe laua vahele ja sinna tuli laduda 10 kilo soolakotte. Meie ladusime oma silla peale 12 kilo ja see jäi terveks. Neljast sillast läks ainult üks katki. See oligi kavandatud jalgratastele ja jalakäiatele.  Meie sild kandis nime "Futuro" ja selle ehitamisest on video youtubis. 

Viimasel päeval peale koolituse lõppu sain lõpuks Lissaboni, et tutvuda vaatamisväärsustega. Selleks valisin oma lemmiku - kollase trammi ja sõitsin sellega lihtsalt ringi. See linn oli nii ilus ja kodune. Portugali inimesed olid väga lahked ja abivalmid.
Peab mainima, et ma ei käinud mitte üheski poes, sest mul polnud lihtsalt aega. Kingitused kodustele ostsin lennujaamast.
Tagasi vaadates oli see väga suur kogemus.Ma viibisin esimest korda üksi välismaal, ma lendasin esimest korda üksinda  ja pidin esimest korda rääkima inglise keeles. Uskumatu, aga ma sain sellega hakkama!
Kõige väsitavam oli võõraste inimestega suhtlemine. Õhtul hotellis sai nautida vaikust ja üksinda olemist.
Veel sain aru, et eestlane on ikka teistest eurooplastest väga erinev. Vahel tundsin, nagu ma oleks lausa teiselt planeedilt.

Õpitu kasutamine meie kooli tingimustes on natuke keeruline. Meil on liiga palju õpilasi klassis, et nendega sellisel viisil rühmatööd teha. Klassis peaks olema maksimaalselt 16 õpilast. Belgias on nendes koolides, kus kasutatakse STEM - õpet lausa spetsiaalsed klassiruumid. Nendes ruumides on IT võimalused, spetsiaalne koht praktilise töö tegemiseks, nurgake puhkuseks ja ajurünnaku tegemiseks. Minu rühmas oli belglanna Isabella Vandenhowe, kes on õpetaja SIGO Lennik koolis, kus on juba 4 aastat kasutusel STEM õpe ja tal on selle alased kogemused. Tal on 8 õpilast, kellega ta STEM projekt teeb. Me suhtleme temaga ja lootus on, et ta tuleb enda õpilastega meile külla ja saame ühiselt läbi teha ühe STEM projekti. 
Loomulikult jagasid kõik koolitusel osalenud oma projekte Google drives ja neid materjale saan kasutada oma töö planeerimises.

On suurepärane, et ERASMUS + programmi raames on võimalik osaleda sellistel koolitustel, mille jooksul on võimalik ennast arendada nii erialaselt, kultuuriliselt kui ka keeleliselt.  Nii on võimalik saada uusi sõpru ja kontakte üle Euroopa. Mina näiteks sain endale uued sõbrad Rumeeniast ja Belgiast.
Soovitan kõigile!

Tiina Napsep
Gustav Adolfi Gümnaasiumi matemaatikaõpetaja