Juhtumised Rudbeckianska Gümnaasiumis. Västeras. Rootsi. 20.05-26.05.2018

2018. aasta maikuus õnnestus mul külastada Erasmus+ projekti raames meie kooli sõpruskooli Rudbeckianska gümnaasiumit. Järgnevalt räägin lähemalt enda juhtumistest Rootsis.

Kui Örebrost Almby külast pärit Västerasi piiskop Johannes Rudbeckius 1623. aastal tänaseni vanima tegutseva Rootsi kooli asutas, ei osanud ta unes ka näha, et 395 aastat hiljem kui Västerasi piiskopi ja Rudbeckianska gümnaasiumi direktori ametit peavad jällegi samast külast pärit mehed, satub sinna kooli üks töövari Läänemere teiselt kaldalt. See viimane rollimäng langes saatuse tahtel minu õlule.

Missioon nägi ette nädalast külaskäiku Rudbeckianska Gümnaasiumisse, tutvumist sealse õppekorraldusega, eriti, mis puudutab loodussuunda ja füüsikaõpet.

Vastavalt projektile suundusin Rootsi 20. mail ja naasesin kodutanumale 26. sama kuu päeval.

Sõit sujus meeldivalt: ühetunnisele lennureisile, mis iseenesest ei möödu kunagi just kõige ebamugavamates tingimustes, järgnes tund ja 20 minutit väldanud otseliin bussiga, mis oli veel 10 korda mugavam kui lennuk.

Põgusal kodusel eelluurel olin kindlaks teinud, et Västeras asub sama lahe kaldal, kus Stockholm. Eelarvamuse kohaselt kujutasin ette, et tegemist saab olema Stockholmi eeslinnaga, kuhu jõudmiseks tuleb läbida umbes kümmekond samasugust, nii, et asula on asulas kinni ja üht linnakest lahutab teisest vaid uue nimega silt maantee servas. Oma rõõmuks pidin pettuma ja suur osa teest möödus metsade ja põldude vahel.

Pühapäev 20. mai

Saabusin Västerasi. Eelluure päev. Otsisin üles hotelli ja kooli ning tutvusin kesklinnaga. Bussijaamast hotelli kulus esimesel korral otsisklevalt kõmpides umbes 20 minutit. Hiljem, teadjamana sai hakkama juba poole lühema ajaga. Kooli ja hotelli lahutas 13 minutit reibast kõndi.

Kooli hoonete kompleks asub kohe toomkiriku kõrval. Kui linnas koordinatsioon ära kaob või tekib väike eksimisoht, tuleb võtta alati suund kõige kõrgema kirikutorni poole ja saab oma asukoha jälle paika.

Esmaspäev 21. mai

7.50 jõudsin kooli. Tervitavast valvelauatädist ega vastuvõtvast valvurionust ei olnud ei kippu ega kõppu. Esmasisenemine toimus valesse majja – hoonesse, kus, nagu hiljem selgus, oli korraldatud autistlike õpilaste õppetöö. Ent ühe juhusliku õpilasega vesteldes õnnestus mul välja raalida, milline on minu jaoks see õige. Sealgi toimus alles hommikuroidunud elu käivitumine: avaras fuajees mõned üksikud varase ärkamisega õpilased, kelle arv ilmutas tasapisi tõusutendentsi ning üksikud eakamad treppidel tõtlevad indiviidid, keda võis eelduste kohaselt õpetajateks klassifitseerida. Peagi leidsin ühe avatud ukse ja ruumist, kuhu see viis ühe asise moega proua, kes hilisemas sündmuste käigus osutus kooli üheks õppejuhiks. Mind juhatati lahkesti minu tulevase mentori loodussuuna õppejuhi Mikael Blomi kabineti ukse juurde.

Ootasin ja tutvusin majaga. Umbes poole tunnipärast kohtasin füüsikaõpetajat Irfanit (tuttav sügiseselt RVT olümpiaadilt Helsingis). Temaga ajasime pool tunnikest juttu. Siis saabus Mikael Blom, kes visandas plaani minu esimese päeva tegemistest. Esmalt kehastusin Irfani töövarjuks.

Irfan, nii nagu kõik füüsikaõpetajad oli ka matemaatikaõpetaja. Tema kaks tundi olidki matemaatikad. Esimeses tunnis õpiti siinusfunktsiooni. Teise tunnis saadeti üks teine klass pärast lühikesi selgitusi laiali, sest eelmise nädala eksamitööd ei olnud veel parandatud ja tagasisidestamiseks planeeritud tundi ei saanud veel pidada.

Eelnevalt selgitati ka minule, et kuna käimas on aastalõpp, pole õppetöö enam päris tavapärane. Osad kursused on lõppenud, eksamid tehtud ja kõiki tunde enam ei toimu. Irfan tutvustas mulle kooli sööklat ja hankis mulle kuskilt söömiseks vajalikud lõunasöögitalongid.

Peale lõunat sain Mikaelilt põhjaliku ülevaate haridus- ja õppekavade süsteemist ja natuke kooliajaloost. Kuid ta töötab koolis 2,5a ja Irfan pole ka teab mis ajaloofänn nii et seal on veel palju avastamisruumi.

RG on vanim Rootsi riigis tegutsev kool aastast 1623, kuid kaks kooli on veel vanemad. Konksuga olukord. Need Lõuna Rootsis tegutsevad õppeasutused jäid rajamishetkel tolleaegse Taani territooriumile, seega pole need vanimad Rootsis tegutsevad koolid ja see au kuulub täieõiguslikult Rudbeckianskale.

Johannes Rudbeckius rajas paar aastat hiljem (1632) ka esimese tütarlaste kooli, mis oli selle aja kohta eriti haruldane sündmus. Mis sest edasi sai ja kas kaks kooli kuidagi ametlikult kokku kasvasid või mitte jäi selgusetuks.

Mõistagi huvitas mind kõige rohkem füüsikaga seonduv.

RG tegutseb gümnaasiumi astme koolina, st seal õpivad 10., 11. ja 12. klasside õpilased. Põhikooli osa ei ole.

Kui õpilane valib gümnaasiumisse tulles loodusharu, on tal võimalik õppida 3 kursust füüsikat. Humanitaarharudel gümnaasiumis füüsikat ei ole.

Esimene kursus algab 10.kl kevadel, jätkub 11. klassis ja kestab 130 tundi. Edasi valib õpilane süvendatud loodusharu või sotsiaalharu. Sotsiaalharus füüsikat rohkem ei ole. See on mõeldud rohkem päästerõngaks neile, kelle puhul selgub, et ikka kuidagi füüsika ei istu. Neile pakutakse selle asemel mingit geograafialaadset toodet.
Loodusharus järgneb füüsika 2. kursus (84 tundi, kohustuslik). 12. klassis võib valida füüsika 3. kursuse (84 tundi). Seda ei saa valida sotsiaalharu õpilased ehk need, kellel 2. kursus võtmata. Füüsika 3 valivad vähesed õpilased (5-6).

Koolitund kestab RG-s 60 minutit. Võib kooliti varieeruda. Ka koolisiseselt! Õpetaja ütleb õppejuhile, kui pikki tunde ta tahaks. Vastavalt sellele koostatakse tunniplaan.
Kursused annavad õpilastele punkte. Tavaliselt 100 punkti (mõni erand, nt F1 annab 150 p). Gümnaasiumi lõpetamiseks on vaja u 2500p, millest u 2100 koguneb kohustuslike ja 400 valikkursustega, sh 200 õpilase enda valik, 200 kooli valik, nn sundvalik.

Riik annab ette punktid: 2500p ja kursused nt Mat 1- 100p, f1-150p jne. Aastas on vaja koguda 800-900 punkti (keskmine 833). Jaotumise otsustab kool.

Kool otsustab, mitu tundi ta eraldab 100-punktisele matemaatika 1 või 150 punktisele füüsika 1 kursusele. Enamasti (keskmiselt) on 1 kursus 87 tundi (aga nt F1 130 tundi), kuid siin võib olla väikesi kõikumisi (+-10 tundi).

Minimaalne õppetundide arv gümnaasiumis on 2180 (tavaliselt 2400).

Kursuste paigutus on kooliti erinev. Nt füüsika 1 Rudbeckianska gümnaasiumis algab 10.kl 2. poolaastal ja jätkub 11.klassis, 2. ja valijatele 3. kursus on 12. klassis. Keemia 1. ja 2. on 10. ja 11. klassis. Sügisel toimuvale kuue kooli olümpiaadile on raske leida osalejaid: 10. klassis füüsikas ei tea veel keegi õpilaste tausta, 12. kl. ei mäletata enam keemiat. Sügisel oli 12.kl. keemiavõistlusel osalenud 1 üheteistkümnendik, kuna polnud lihtsalt 12. klassist kedagi välja panna.
Samas bioloogia 1 ja 2 on 11. ja 12. klassis. Aga osades koolides võib olla keemiaga vastupidi.

Valikkursustele registreerumine on erinev. Kui näiteks füüsika 3 oli suhteliselt ebapopulaarne, siis  matemaatika 5 valivad peaaegu kõik, kuna tegemist on eksamiainega. On olemas veel üks matemaatika valikkursus: erimatemaatika. Seda valivad jällegi vähesed. On rohkem meie mõistes olümpiaadideks ettevalmistumine.

Kooli lõpus on 3 kohustuslikku eksamit: matemaatika, inglise ja rootsi keel. Nagu meil. Mingit koolieksamit ei ole. Kui õpetaja tahab, siis võib oma aines teha.

Kursuste numeratsioon algab gümnaasiumis enamasti ühest, kuid Inglise keele numeratsioon tuleb millegi pärast kaasa kuskilt põhikooli sügavustest. 10.kl. 5, 11.kl 6. Teised algavad 1-st.

Hindamisel kasutatakse kuue palli süsteemi: ABCDEF. Lõpetamiseks tuleb saada hinded ja koguda vajalikud punktid. Kuld- ja hõbemedaleid ei jagata. Iga aine parim lõpetaja saab stipendiumi. See on stiimul, mis motiveerib andekaid õpilasi olümpiaadidel osalema.

Hinne ei kujune ainult kontrolltöödest ja hindelistest vastustest. Õpetaja võib arvestada kogu õppeprotsessi, sh kaasatöötamist tunnis ja suhet ainega.

Sotsiaal- ja humanitaarsuundadega kattuvateks kursusteks on rootsi keel 1,2,3, inglise keel 5,6, ajalugu, matemaatika 1, 2, sotsiaalteadus, kehaline kasvatus ja religioon.

Teisipäev 22. mai

Täna varjutasin RG WEGAS-programmi. WEGAS kujutab endast autistlikele lastele suunatud programmi. Tegutsetakse omaette hoones. Õpilased võivad õppida kõiki aineid WEGASes, aga võivad seda teha ka üksikute ainete kaupa. Õppetöö on hästi paindlik, võib olla pikendatud neljale aastale. Igale õpilasele lähenetakse väga individuaalselt. Kõigil on oma programm, mida nad vastavalt hetkeseisundile järgivad. Klassis oli tavaliselt kuni kümmekond õpilast, kes tegutsesid omaette. Õpetaja käis aeg-ajalt mõne juures vaikselt rääkimas ja suunamas. Suhteliselt rahulik introvertne kontingent. Agressiivsete ilmingutega õpilasi polnud. Pidi olema nii, et õpilane võib tegeleda selle ainega, millega ta parajasti tahab. Tunnid olid küll aine nimelised ja õpetajad käisid ka ainete järgi, aga nagu ma aru sain, ei olnud see ainumäärav.

Kaks tundi olin Nicklase bioloogiatundides. Mõlemas tekkis ühe õpilasega kontakt, kellega ma peale enese tutvustust tunni alguses klassi ees ja hiljem individuaalselt vähem või rohkem filosoofilistel teemadel arutlesin. Järgnesid kaks Davidi füüsikatundi, kus piirdusin rohkem vaatleja rolliga. Igas klassiruumis on veel seinaga eraldatud pisike klassike. Nagu pihikamber. Üks kõrvaklappidega ja endasse süvenenud noormees eelistas näiteks seal õppida. Ja selliseid pidi olema teisigi. Väikest klassi kasutatakse ka siis, kui õpetaja teeb kellegagi individuaalset tööd, mis ülejäänuid häiriks. Näiteks keeletundides. Huvitav oli näha üht füüsikavihikut, kus oli tohutus koguses väga korralikult vormistatud ja lahendatud ülesandeid. Ja see pidigi olema õpilane, kellele meeldib omaette lahendada, kuid kes suures klassis õppida ei taha. David, kes varem töötas tavalise füüsikaõpetajana, pidi sel kevadel kooli vahetama. Uus kool pidi veelgi laiaulatuslikumalt tegelema just autistlike lastega.

Peale kooli käisime Mikaeli ja kooli direktor Magnusega lõunatamas ühes linna restoranis, mida õpetajad pidid tihti kasutama. See oli ka ainus kord, mil direktoriga kohtusin. Kiirele maailmale kohaselt ta just ühelt sõidult tuli ja võike reisikohver kaasas suundus kohe järgmisele.

Kolmapäev 23. mai

Wegas-programmi õpilaste ja õpetajatega ekskursioon Stockholmi armeemuuseumi. Juba eelmisel päeval olin saanud ühes tunnis vestluspartneriks sõja- ja ajaloohuvilise noormehe. Ja selliseid paistis siin olevat rohkemgi. Oli tajuda nende  kitsast sügavuti minevat huvi ühe konkreetse valdkonna vastu ja kõik muu seal kõrval kippus jääma tahaplaanile.

Ekskursiooniks oli eraldi buss. Kaasas oli kuus õpetajat ja umbes 20-30 õpilast. Kõik paistsid sõitu nautivat. Paarilt õpilaselt uurisin, kuidas ekskursioon meeldis ja sain ainult positiivseid hinnanguid.

Minu jaoks oli põnevaimaks eksponaadiks Võru lähedalt Nõukogude armee baasist pärit tuumaraketti ots, mille võimsus oli olnud 400 korda suurem, kui Hiroshimale heidetud tuumapommil. 2000-kilomeetrise tegevusraadiusega keskmaarakett oli ka Rootsi jaoks oluline.

Pizzarestoran hoolitses kehakinnitamise eest ja siis sõideti tagasi.

Neljapäev 24. mai

Esimest korda jõudsin päris füüsikatundi. Õpetajaks oli Lars Olof. Olid praktikatunnid. Õpilased uurisid hõõrdejõudu ja määrasid hõõrdetegurit. Praktikatunnid toimusid rühmatundidena. Klassis võib maksimaalselt olla kuni 32 õpilast ja nagu ma aru sain, tavaliselt neid 30 ringis on ka. Klasside poolitamise tulemusel saadud rühmades oli kohal 10-12 õpilast. Õpetaja tegi lühikese sissejuhatuse, jagas välja juhenditega töölehed, õpilased võtsid demonstratsioonlaualt vajalikud vahendid ja alustasid. Töötati 2-4 liikmelistes rühmades. Leidus nii aktiivsemaid kui passiivsemaid. Telefonis surfamine ei olnud võõras tegevus. Lehti kokku ei korjatud. Mõni võttis kaasa, mõni jättis klassi vedelema.

Üks füüsikahuviline noorhärra tõi mulle ühe olümpiaadi ülesande ja küsis, kuidas seda lahendatakse. Neil oli eile olnud katsevõistlus järgmise aasta RVT-olümpiaadile pääsemiseks ja seda ei olnud keegi osanud. Ühe tunni pühendasin ülesandele. Mingi variandi pakkusin talle pärast välja. Poiss oli füüsikahuviline, kes oli seadnud eesmärgiks saada kooli lõpetamisel parimale füüsikule ettenähtud stipendium.

Koolipäeva lõpus tutvustas Mikael kooli loodusmuuseumit, mis oma eksponaatide rohkusega annaks silmad ette paljudele „päris“ muuseumidele. Ruumi- ja rahapuuduse tõttu on see kõik kuhjatud ühe õppehoone keldrikorrusele ja leiab kasutamist ainult loodushuviliste õpilaste jaoks. Laiemal avalikkusel jääb väärt väljapanek kahjuks nägemata.

Õhtul külastasime Mikaeliga üht lähedalasuvat rahvusparki ja tegime väikese matka linnuvaatlustorni.

Reede 25. mai

Päev algas kell 8.10 Eriku füüsikatundidega. Tegemist jällegi rühmatundidega samadel teemadel, mis eile ehk praktikumid hõõrdejõu ja hõõrdeteguri kohta. Hiljem toimus veel 2 rühmatundi Periga. Teema jälle sama.

Lars ja Per on mõlemad töötanud RG-s u 20 aastat, kasutasid sama töölehte. Lars laskis rohkem ise teha, kuid teoreetilise sissejuhatuse tegi. Per tõi algul konkreetsema numbrilise näite. Lõpukatse veerehõõrdumisest oli Peril demonstratsioon ühise aruteluga, täpsemalt, tema enda selgitusega tahvlil. Lars lasi kõigil ise pusida.
Erik on töötanud RG-s 2 aastat. Tal oli oma tööleht, rohkem teoreetilisem-teaduslikum, veerehõõrdumist ei olnud. Teistel samas rohkem „põhikoolilikum“.
Mõnes rühmas sattusin mõne grupiga suhtlema, nt  õpetasin, kuidas hõõrdejõu abil määrata massikeset ebaühtlase massijaotusega vardal; kas kahe dünamomeetri vastastikusel tõmbamisel nende näidud liituvad või mitte. Õpilased tulid õhinal kaasa.

Kord tundides on väga familiaarne. Õpetajaid kutsutakse eesnime pidi. Õpilaste riietumine ja käitumine on väga vabad. Fikseerivat tunni algusmomenti ei ole. Ei koolikellana ega õpetaja sümboolse tervitusena. Ühes tunnis oli algul kohal 4 õpilast. Õpetaja käis 10 minutit ära ja otsis 16-liikmelise rühma maja pealt kokku.
Suviselt soojade kevadilmadega liikusid nii õpilased kui õpetajad koolis lühikeste pükste ja t-särkidega. Igas klassis on mõned jäädavalt paigaldatud pesapalluri mütsiga tegelased. On nappides õlapaeltega särkides aga ka idamaiste pearättidega kurguni sisse pakitud tüdrukuid. Rassiline mitmekesisus on oluliselt laiem kui Eesti koolides.

Laupäev 26.mai

Kodinad kokku ja kojusõit. Poliitreisilistel põhjustel viibis lennuki start 2 tundi, aga ükskord jõudis ta ikkagi Tallinnasse!

Kõige suurem uba, mis sellest reisist välja koorus oli hea ettekujutuse saamine Rootsi haridussüsteemist. Kindlasti andis mõtteainet ka meretaguste kolleegide tundide külastamine. Isiklikult oli huvitav teada saada mõningaid ajaloolisi fakte Rudbeckianska Gümnaasiumist ja hariduselu algusest Rootsis, mis kaudselt seostuvad ka Rootsi kuningriigi koosseisu kuulunud Eesti ajalooga.

m.o.t.t.

 1. Rudbeckianska Gümnaasium

 2. Kooli süda - läbi kolme korruse kõrguv fuajee

 3.Füüsika praktikum Rudbeckianska Gümnaasiumis

 4.Mikaeliga rahvuspargis

 5. Västerasi vana- ...

 6. ... ja kesklinn

 7. Jänes koolimaja kõrval ...

 8. ... ja natuke loomulikumas keskkonnas

 9. Hanepojad koos vanematega Västerasi kesklinnas

 10. Vaade rahvuspargi linnuvaatlustornist

 11. Kooli loodusmuuseum, lõvi pealuu.

12. Tükike Eestist Võru lähistelt pärit tuumaraketist Stockholmi armeemuuseumis.

Rain Vellerind, Gustav Adolfi Gümnaasiumi füüsikaõpetaja

3.-8. juuli 2016 Erasmus+ koolitusel “Developing an Engaging Science Classroom”

2016 aastal viibisin Erasmus+ koolitusel  Kreekas, Atika maakonnas Vahemere ääres paiknevas Golden Coast hotellikompleksis. Atika asub Kreeka lõunaosas ja juulikuu selles piirkonnas on väga palav- juuli lõpuks tõusevad temperatuurid 37-40 kraadini varjus. Meie sealviibimise ajal oli 34-38 kraadi varjus ja  öösel kell pool üks ekskursioonilt tulles näitas 28 kraadi. Meie puhkekeskus oli äärmiselt lopsaka taimestikuga ja igal hommikul õue astudes oli rohi märg, kuid siin seal põõsast paistvad kastmisvoolikute otsad olid selle roheluse ja märja rohu tegelikud tagajad.

Hotellikompleksi territooriumi taimestik          Taimestik Poseidoni templi ümbruses

Väljaspool puhkekeskust oli taimestikus väga palju sukulente ja teisi kõrbetele

omaseid liike.Pinnas on kivine, kliima põuane  ja tasast põllumajanduseks sobivat maad

üsna vähe. Ometi on Atika maakond olnud Kreeka ajaloos tähtsal kohal, sest see on rikas

maavarade poolest (hõbe, seatina, marmor) ja meresõiduks sobiva asendiga. Piirkonda

jääb Kreeka pealinn Ateena oma kuulsa akropoliga ning suur hulk teiste kunagiste linnade

ja suurehitiste varemeid.

Kohale jõudmiseks tuli lennata Tallinnast lennukiga Frankfurti ja siis Ateena lennukile
ümber istuda. (Kõigile, kes pole Frankfurdi lennujaamas käinud - tegemist on väga suure
lennujaamaga. Minu kahe lennu vahe oli 45 minutit ja jõudsin järgmisele lennule väga napilt
ning ainult seetõttu, et lennuk väljus samast terminalist, sest kõigepealt tuli muudatus ja
lennuk ei peatunud selles väravas, mis oli välja kuulutatud, vaid jäi keset lennuvälja seisma
ja meile tuli vastu buss, mis ootas rahulikult kuni kõige viimane liikumisraskustega inimene
oli ka peale saanud ja siis viis terminali. Terminalis panin juba pooljoostes edasi (kõik suunad
ja sildid on väga head (lihtsalt vahemaad on sadades meetrites või lausa kilomeetriga), kuid
kui ma jõudsin õigesse väravasse, siis seal oli silt, et värava muudatus ja tuleb minna 15
väravat tagasi. Ja see ei ole Tallinna lennujaam, kus värava vahe on 10 meetrit ….

Ateena lennujaamas maandudes võtsin takso, sest kuigi Maratoni linnani oleks saanud
sõita kohaliku bussiga oli esimese hooga kreeka keelse kirjapildi mõistmine veidi keeruline
(näiteks sõna kreeka kohalik kirjapilt Κρήκα).

Kohale jõudsin pühapäeva hommikul ja kuni kella kuueni õhtul oli mul aega, et tutvuda '
hotellikompleksi ja rannaga, sest rand asus kohe hotelli taga. Rannikul on ridamisi hotelle,
kõik ehitatud ranna äärde ja kõigil on endale kuuluv rannaosa äramärgitud. Meie rannaosas
oli pidevalt valves lipsu ja viigipükstega turvamees.

Hotell ise on spetsialiseerunud kõik hinnas teenusele st. müüakse ainult selliseid pakette,
kus on sees nii ööbimine, kui ka 3 korda päevas bufee stiilis toitlustamine. Avatud on baarid,
milles olevad joogid on samuti kõik hinnas ja hotelli  käepaela olemasolul ei seata tarbimisele
mingeid piire. Lisaks on hinna sees näiteks tenniseväljakud ja lasteüritused, teatrietendused
(kompleksis kohapeal olemas 120 kohaline teatrimaja), mida organiseerivad hotelli töötajad.
Spetsiaalselt on olemas töötajad, kes käivad ja pakuvad ennast tennisepartneriks või teevad
ettepaneku sulgpalli või ping-pongi mängida.

Vesi rannas oli 28 kraadi ja väga soolane. Võis rahulikult ujuda tund aega järjest ja külm ei hakanud.

Esimene päev

Esimene päev möödus rannas ujudes ja päevavarju all mõnuledes. Kell 18.00 oli esimene
kokkusaamine korraldajatega ja see toimus hotelli teatrisaalis. Tutvustati osalejaid ja meie järgmiste
päevade koolitajaid. Osalejaid oli kokku 18, neist 3 soomlast, 4 kreeklast, 2 rootslast, 2 poolast ja
6 rumeeniast. Teatrisaal määrati igapäevaseks kohtumiskohaks ja järgmisel hommikul pidime
kohtuma kell 10.00

Teine päev (esmaspäev)

Olin teatrisaali ees kohal 10 minutit enne kella 10 ja minuga ühel ajal jõudsid sinna soomlased.
Kella kümneks ei olnud kedagi kohal, umbes veeran üheteistkümnest hakkas vaikselt ka teisi
tulema ja 10.40 ilmusid ka korraldajad. Ja selline hommiku alustamine kordus iga päev.

(Lõpuks ei tulnud ka meie enam kella kümneks.)

Hommik algas mitmete harjutustega laval, kus elukutseline näitlejate koolitaja Menelaos Sotiriou
õpetas ja harjutas laval liikumist.

CERNist oli kohale kutsutud kolm seal töötavat  füüsikut Angelous Alexopoaulos, Helena Gonzales
ja Stephen Preece, kes andsid meile neljatunnise ülevaate CERNi tööst ja väikseimate osakeste
avastamise edusammudest. Loengud olid vahepausidega, kus meile tehti lavalise liikumise harjutusi.

Seejärel pidime ise välja mõtlema ministsenaariume teatuslike probleemide kujutamiseks ja neid
grupis lavastama ning teistele ette kandma.

Õhtupoolikul toimus väljasõit Sounio neemele Poseidoni templi  varemetesse ja seejärel õhtusöök
merekaldal asuvas kalarestoranis, kus lauad olid asetatud rannale, lõõtsamees mängis ja pimenevas
õhtus hakkas teiselpool lahte Poseidoni templi varemete valgustus tööle, pannes lahesopis vee
hõbedaselt kumama. Õhtusöök oli viiekäiguline ja pearoaks oli terve kala (pea ja sabaga)
küpsetatult igaühe taldrikul.

Kolmas päev(teisipäev)

Meie koolituse teemaks pidi olema teadus ja loovus ja kolmanda päeva hommikul saime teada,
kuidas sellel koolitusel neid ühendada kavatsetakse. Meile anti korraldus eile kuuldud teoreetilised
teadmised osakeste avastamisest panna teatrietenduse vormi. Etenduse ajaks määrati neljapäev
ja meie ülesandeks oli kirjutada kogu grupiga stsenaarium etendusele, mis kestaks vähemalt
25 minutit. Seejärel pidime ennast ise jaotama tiimideks ja jagama ülesanded (kes on lavastaja(d),

näitlejad, lavaseadjad, kostümeeriad, heli ja valguse ning reklaamiga tegelejad).  Etendus pidi
toimuma neljapäeval kell kuus ja publiku pidime samuti ise puhkekeskuse külastajate hulgast kohale
meelitama.

Stsenaariumi kirjutamine

Neljas päev (kolmapäev)

Palavikulise tegutsemise tulemusena oli kolmapäeva hommikuks stsenaarium valmis ja jagasime ära,
kes mida tegema hakkab. Minu ülesandeks oli endale selgeks teha valgustuse ja heli juhtpult, ning
aidata lavakujunduse tegemisel. Lava taga olid ruumid, kus oli mitmeid valmis dekoratsioone ja
kostüüme, mida tavaliselt kasutas teatri lavatrupp aga mida sellel nädalal saime vabalt kasutada meie.

Korraldajate poolt saime endale appi helilooja ja muusiku Petros Sergiopoulose ja koreograafi Spyros

Kouvarase. Oli väga kiire, sest kella kolmest oli ettenähtud Ateena Akropolise muusemi ja Akropolise
varemete  külastus.

Varemed olid võimsad ja giid lihtsalt suurepärane. Pärast tuuri viidi meid sööma Akropolise lähedal

asuvasse linnaossa, kus kitsad tänavad olid kaetud vinapuuväätidega, kahel pool tänavat oli üks väike
mõnus söögikohake teise järel ja kreeka rahvuslikke viise tinistati mandoliinidel iga
söögikoha juures. Järgnes 7 käiguline õhtusöök avatud terrassil.

Viies päev (neljapäev)

Proov

Terve päev möödus palavikulistes proovides. Kell 18.00 oli saal publikut täis ja
etendus läks käima. Hämmastaval kombel tuli etendusse vaid paar apsu,
mille tegijad kohe improvisatsiooni korras parandasid, nii et tervet lavastust
võis lõpuks lugeda päris kordaläinuks. eriti kui arvestada, et stsenaarium valmis
alles eelmise päeva hommikuks. olime ka ise meeldivalt üllatunud, kui kiiresti ja kui palju
me lõpuks teha suutsime. Publik ei pidanud kohe pärast meie etendust
lahkuma, sest korraldajad olid kutsunud esinema ka Hollandi teadusteatri trupi “Big Van Theory”
ja niivõrd naljakat ja samas harivat teadusteatrit ei olnud ma veel näinud

PildiFoto:http://estaticos.elperiodico.com/resources/jpg/9/9/139439375439

Kuues päev (reede)

Hommikul kogunesime viimast korda teatrisse, anti kätte tunnistused ja jäeti hüvasti.
Buss viis meid Ateena lennujaama ja jõudsin veel enne lennuki väljumist natuke Ateenas ringi vaadata.

Olen väga tänulik Erasmus+ programmile. Minu koolitus oli väga huvitav, väljakutset pakkuv ja samas
väga nauditav.

Veel pilte meie tegemistest saab vaadata siin

Tiina Naissoo, Gustav Adolfi Gümnaasiumi geograafia õpetaja

Koolituslähetus Iirimaale 14. – 18. mail 2018. a.

Enne õppeaasta lõppu ja ilusal kevadisel maikuul õnnestus mul käia Erasmus+ õprojekti raames Iirimaal koolitusel.

Iiri Vabariik (the Republic of Ireland; Éire nende emakeeles) on 70 280 km² pindalaga saar, mis on koduks ca 4,8 miljonile elanikule. Saareriigis on vaid 5 linna (Põhja-Iirimaal on 16 kuni 14 000 elanikuga linna), suurim on pealinn Dublin (1 173 179 – kõik faktid on võetud Wikipediast), järgnevad tunduvalt väiksemad linnad – Cork (208 669), Limerick (94 192), Galway (94 192) ja Waterford (53 504 elanikuga). Saart uhub Atlandi ookean, mille kaldal asub ka Galway linn, kus  ma käisin koolitusel. Koolitus toimus Erasmus pluss koolituste raames ja oli meie kooli viimane selle projekti koolitus.

Koolituse nimetus: Academic writing.

Koolitav organisatsioon: Ireland Atlantic Language School, millel on kaks filiaali – üks Dublinis ja teine Galways.

Kestus: 1 nädal, 5 tundi päevas. Kokku 25 akadeemilist tundi.

Majutus: koolil on oma hotelli tüüpi hooned kooli lähedal.

Osavõtjad: kokku 14 osavõtjat 5 riigist – 10 ungarlast, 1 hispaanlane, 1 sakslane, 1 makedoonlane ja mina.

Boonused: osavõtutunnistus, ühine õhtusöök, ühispilt ja linnaekskursioon.

Kursus algas enne kohale jõudmist kirjaliku töö saatmisega. Tärkide arv oli ette nähtud, stiil ka (akadeemiline). Eelkirjutatud tekst läks lahkamiseks koolitusosakonna vanemõppejõule, kes kõigiga vestles individuaalselt. Seega  tutvustati meile kohe nende nn tutorite süsteemi ja kuidas individuaalne töö käib. Hiljem tegime veel 2 kirjalikku tööd, millest esimene oli kõigil sama teksti akadeemiliseks muutmine ja teine töö oli mingi oma pooliku uurimistöö abstrakti ehk lühikokkuvõtte kirjutamine. Kursuse lõpul pandi kõik abstraktid seinale teistele tutvumiseks ja arutamiseks-analüüsimiseks.

Kogu kursus oli uurimistöö ja C-taseme inglise keele eksamite kirjaliku osa toetamiseks, ja sellest oli palju kasu. Mõnede teemade väljatoomine eristab viimaste aastate tendentse inglise keelt kasutavas kirjanduses. Üks põhirõhk CAE eksami ettevalmistamisel on linking devices, mida nüüd õpetatakse nimetuse hedging all. Tõin kaasa materjali sel teemal, aga ka akadeemilise kirjutamise sõnavara kohta.

Hea oli kiirkorras mõned grammatikateemad üle vaadata. Üks teema, millest me kipume üle minema, on aluse ja öeldise ühildumine ning inglise keele puhul on tegemist mõne sõna erandliku mitmuse või ainsuse kasutamisega. Samuti  kasutavad eestlased veidi rohkem umbisikulist tegumoodi teadus- ja uurimistööde puhul kui inglased-iirlased.

See, kuidas nad kitsendavad uurimistööde teemat,  andis mõtte, kuidas selgitada meie õpilastele, mis on teooria ja mida neilt teoreetilise käsitluse puhul oodatakse.  Inglise keeles on selles valdkonnas teatud lausetüüpide kasutamine mõtte esiletoomiseks õigustatud. Kõik erinevad võtted, mida uurimistöödes kasutatakse, on samuti äärmiselt vajalik osa keeleeksami C-taseme kirjalikus osas ja haakus hästi.

Geograafiliselt on Iirimaa tuttavlik oma taimkattelt (samad puuliigid, lilled ja põõsad), mis erineb Inglismaast. Sõites maa risti läbi jäi samuti väga tuttav tunne. Varem olid ka meie maapiirkonnad lehmakarje täis, isegi suuremad kui Iirimaal. Tegemist on ilmselt ühe põhjapoolsema agraarmaaga Euroopa Liidus. Meie enam agraarmaa mõõtu välja ei anna, põlde ei ole, heinamaad on sama kadunud nagu lehmakarjadki. Seal on need kõik olemas. Mere ääres on loomulikult olemas mingi laeva- või paadiühendus lähedal asuvate saartega. Kõige laialdasemalt kasutatav transpordiliik on bussireisid. Raudtee on olemas, kuid see on väga kallis bussidega võrreldes ja rongid käivad harva.

Söögikohad on hotellides, kohvikutes või muudes eraettevõtete allasutustes. Kui teenindaja tahab oma klientuuri hoida, teeb ta nii, et arve tuleb alati € 5. Kui keegi soovib õlut või siidrit juurde, tuleb see muidugi veidi suurem. Hea kohvi (kombineerides macchiatot 2 doosi kohviga näiteks) saab € 2.70. Kui otsida midagi iiripärast, peab vaatama pakendit. Kui pakendil on ristikheinaleht, mille iga leht kolmikust on lipu erinevat värvi (valge, roheline ja oranž), viitab see Iirimaal toodetud kaubale.

Kultuuride vahelised erinevused torkavad silma. Minu tähelepanu köitsid äkki avalikud kellad, kellad linnaruumis ning tabasin end mõttelt, et me oleme astunud välja rangelt piiratud aegruumist, mida iseloomustasid samasugused kellad. Meil oli kombeks kokku leppida kohtumispaiku kellade all. Nüüd on üha vähem alles jäänud avalikke kellasid. Hiljuti eemaldati ka Fr. R. Kreutszwaldi tänaval asuva vana raadiomaja kell. Kellameenutus Galway linnast.

 

1999. a. Tiiu Kirsipuu looming kahest samal ajal elanud kirjamehest, kes kunagi ei kohtunud, kuid aja mõttes oleksid võinud. Kompositsioonilt on nende suhe välja toodud distanseerunult samal pingil istumas.  Iiri päritolu Oscar Wilde ja oma eluajal Eduard Wildena tuntud kirjanik pingi teises otsas leidsid esialgse asukoha Tartus omanimelise kohviku ees. Skulptuuriduost tehti koopia ja kingiti see Galway linnale 2004. a. mais, mil Eesti astus ja võeti vastu Euroopa Liitu.

Parafraseerides tuntud lauset „Kevadest“, saan lause: „Kui ma 14. juunil 2018. a Galways ringi jalutasin, olid õhus vaid loosungid Ed Sheerani festivalist.“

                                                            Hobukastan õitses ja tekitas koduse tunde.

Rustikaalseid maju võib näha dokkide piirkonnas. Galway on väikesadam, Tallinnaga ei saa seda võrrelda, aga mereäärne ala on täis meenutusi laevandusest ja laevaremondiga seotud töökodadest ning ka sama teemalistest pubidest ja restoranidest.

Margit Hallmägi, Gustav Adolfi Gümnaasiumi inglise keele õpetaja