Koolituslähetus Iirimaale 14. – 18. mail 2018. a.

Enne õppeaasta lõppu ja ilusal kevadisel maikuul õnnestus mul käia Erasmus+ õprojekti raames Iirimaal koolitusel.

Iiri Vabariik (the Republic of Ireland; Éire nende emakeeles) on 70 280 km² pindalaga saar, mis on koduks ca 4,8 miljonile elanikule. Saareriigis on vaid 5 linna (Põhja-Iirimaal on 16 kuni 14 000 elanikuga linna), suurim on pealinn Dublin (1 173 179 – kõik faktid on võetud Wikipediast), järgnevad tunduvalt väiksemad linnad – Cork (208 669), Limerick (94 192), Galway (94 192) ja Waterford (53 504 elanikuga). Saart uhub Atlandi ookean, mille kaldal asub ka Galway linn, kus  ma käisin koolitusel. Koolitus toimus Erasmus pluss koolituste raames ja oli meie kooli viimane selle projekti koolitus.

Koolituse nimetus: Academic writing.

Koolitav organisatsioon: Ireland Atlantic Language School, millel on kaks filiaali – üks Dublinis ja teine Galways.

Kestus: 1 nädal, 5 tundi päevas. Kokku 25 akadeemilist tundi.

Majutus: koolil on oma hotelli tüüpi hooned kooli lähedal.

Osavõtjad: kokku 14 osavõtjat 5 riigist – 10 ungarlast, 1 hispaanlane, 1 sakslane, 1 makedoonlane ja mina.

Boonused: osavõtutunnistus, ühine õhtusöök, ühispilt ja linnaekskursioon.

Kursus algas enne kohale jõudmist kirjaliku töö saatmisega. Tärkide arv oli ette nähtud, stiil ka (akadeemiline). Eelkirjutatud tekst läks lahkamiseks koolitusosakonna vanemõppejõule, kes kõigiga vestles individuaalselt. Seega  tutvustati meile kohe nende nn tutorite süsteemi ja kuidas individuaalne töö käib. Hiljem tegime veel 2 kirjalikku tööd, millest esimene oli kõigil sama teksti akadeemiliseks muutmine ja teine töö oli mingi oma pooliku uurimistöö abstrakti ehk lühikokkuvõtte kirjutamine. Kursuse lõpul pandi kõik abstraktid seinale teistele tutvumiseks ja arutamiseks-analüüsimiseks.

Kogu kursus oli uurimistöö ja C-taseme inglise keele eksamite kirjaliku osa toetamiseks, ja sellest oli palju kasu. Mõnede teemade väljatoomine eristab viimaste aastate tendentse inglise keelt kasutavas kirjanduses. Üks põhirõhk CAE eksami ettevalmistamisel on linking devices, mida nüüd õpetatakse nimetuse hedging all. Tõin kaasa materjali sel teemal, aga ka akadeemilise kirjutamise sõnavara kohta.

Hea oli kiirkorras mõned grammatikateemad üle vaadata. Üks teema, millest me kipume üle minema, on aluse ja öeldise ühildumine ning inglise keele puhul on tegemist mõne sõna erandliku mitmuse või ainsuse kasutamisega. Samuti  kasutavad eestlased veidi rohkem umbisikulist tegumoodi teadus- ja uurimistööde puhul kui inglased-iirlased.

See, kuidas nad kitsendavad uurimistööde teemat,  andis mõtte, kuidas selgitada meie õpilastele, mis on teooria ja mida neilt teoreetilise käsitluse puhul oodatakse.  Inglise keeles on selles valdkonnas teatud lausetüüpide kasutamine mõtte esiletoomiseks õigustatud. Kõik erinevad võtted, mida uurimistöödes kasutatakse, on samuti äärmiselt vajalik osa keeleeksami C-taseme kirjalikus osas ja haakus hästi.

Geograafiliselt on Iirimaa tuttavlik oma taimkattelt (samad puuliigid, lilled ja põõsad), mis erineb Inglismaast. Sõites maa risti läbi jäi samuti väga tuttav tunne. Varem olid ka meie maapiirkonnad lehmakarje täis, isegi suuremad kui Iirimaal. Tegemist on ilmselt ühe põhjapoolsema agraarmaaga Euroopa Liidus. Meie enam agraarmaa mõõtu välja ei anna, põlde ei ole, heinamaad on sama kadunud nagu lehmakarjadki. Seal on need kõik olemas. Mere ääres on loomulikult olemas mingi laeva- või paadiühendus lähedal asuvate saartega. Kõige laialdasemalt kasutatav transpordiliik on bussireisid. Raudtee on olemas, kuid see on väga kallis bussidega võrreldes ja rongid käivad harva.

Söögikohad on hotellides, kohvikutes või muudes eraettevõtete allasutustes. Kui teenindaja tahab oma klientuuri hoida, teeb ta nii, et arve tuleb alati € 5. Kui keegi soovib õlut või siidrit juurde, tuleb see muidugi veidi suurem. Hea kohvi (kombineerides macchiatot 2 doosi kohviga näiteks) saab € 2.70. Kui otsida midagi iiripärast, peab vaatama pakendit. Kui pakendil on ristikheinaleht, mille iga leht kolmikust on lipu erinevat värvi (valge, roheline ja oranž), viitab see Iirimaal toodetud kaubale.

Kultuuride vahelised erinevused torkavad silma. Minu tähelepanu köitsid äkki avalikud kellad, kellad linnaruumis ning tabasin end mõttelt, et me oleme astunud välja rangelt piiratud aegruumist, mida iseloomustasid samasugused kellad. Meil oli kombeks kokku leppida kohtumispaiku kellade all. Nüüd on üha vähem alles jäänud avalikke kellasid. Hiljuti eemaldati ka Fr. R. Kreutszwaldi tänaval asuva vana raadiomaja kell. Kellameenutus Galway linnast.

 

1999. a. Tiiu Kirsipuu looming kahest samal ajal elanud kirjamehest, kes kunagi ei kohtunud, kuid aja mõttes oleksid võinud. Kompositsioonilt on nende suhe välja toodud distanseerunult samal pingil istumas.  Iiri päritolu Oscar Wilde ja oma eluajal Eduard Wildena tuntud kirjanik pingi teises otsas leidsid esialgse asukoha Tartus omanimelise kohviku ees. Skulptuuriduost tehti koopia ja kingiti see Galway linnale 2004. a. mais, mil Eesti astus ja võeti vastu Euroopa Liitu.

Parafraseerides tuntud lauset „Kevadest“, saan lause: „Kui ma 14. juunil 2018. a Galways ringi jalutasin, olid õhus vaid loosungid Ed Sheerani festivalist.“

                                                            Hobukastan õitses ja tekitas koduse tunde.

Rustikaalseid maju võib näha dokkide piirkonnas. Galway on väikesadam, Tallinnaga ei saa seda võrrelda, aga mereäärne ala on täis meenutusi laevandusest ja laevaremondiga seotud töökodadest ning ka sama teemalistest pubidest ja restoranidest.

Margit Hallmägi, Gustav Adolfi Gümnaasiumi inglise keele õpetaja

Civrieux d'Azergeus veebruar-märts 2018, Prantsusmaa

ERASMUS + CIVRIEUX D’AZERGUES, PRANTSUSMAA, 25.veebruar – 3.märts 2018

KOOL – NOTRE-DAME DE LOURDES, hõlmab lasteaeda, algkooli ja põhikooli, ligikaudu 700 õpilast, eraõppeasutus, osaks suuremast koolide võrgust. Töövarjuks võõrkeeleõpetajatele, et jälgida töömeetodeid ja panna tähele kasulikke, huvitavaid asju ja neid edastada kolleegidele. Lisaks valmistasin ette õpilasvahetust Gustav Adolfi Gümnaasiumi ja Laagna gümnaasiumi õpilatega.

Reis Tallinn – Frankfurt – Lyon lennukiga, lennujaama tuli vastu direktor hr Nouvel ja sõidutas mu koolist 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel olevasse korralikku hotelli. Civrieux d’Azergues on umbes 20 minuti bussisõidu kaugusel Lyonist. Kogu reis kestis ligikaudu 14 tundi.

Esmaspäeva hommikul alustasin tundide vaatlemisega, ette oli nähtud 25 tundi (à 55 minutit), võõrkeeltest inglise, saksa, hispaania, itaalia ja minu palvel ka mõned prantsuse keele tunnid.

Esimene päev kohe 7 tundi. Täislaks! Esimene mulje – õpilased nagu meil (kõik ei osale samal tasemel ja sama aktiivselt, mõni rikub korda jne), keeleõppes rühmad nagu meil, aga väga erineva suurusega, sõltuvalt keelest 5 (itaalia keel) kuni 25 (inglise keel, sisuliselt terve klass) õpilast. Õpilaste inglise keele tase jääb meie omadele kõvasti alla, igas klassis paar helget pead.

Teisipäev samuti tunnid, tutvumine õpetajatega ja koolimajaga: peahoone endine loss, kus asub direktori kabinet ja sekretärid ja paar-kolm klassiruumi, mõned uued ehitised, igas klassis internetivalmidus ja ekraanid-projektorid, mida ka kasutati. Tähelepanek: õpilastel on kooli territooriumil kogu päeva jooksul (8.15 – 17.15) mobiiltelefonide kasutamine keelatud. Igal õpetajal on kooli poolt personaalne arvuti, õpilastel võimalik kasutada tahvelarvuteid. Kõigest hoolimata kasutavad õpetajad palju koopiaid.

Kolmapäev samuti tunnid. Söömine kooli sööklas, suur valik, väga professionaalne kokk. Kolmapäeviti peale lõunat tunde ei ole, seega otsustasin külastada Lyoni. Väga ilus linn, vanalinna osa pole kuigi suur, jõudis kolme tunniga palju vaadata, aga lund hakkas sadama ja oli külm.

Neljapäeva hommikul lumi maas ja paras segadus: kooli jõudis kolmandik õpilasi ja pooled õpetajad. Liikluses kaos, hoiatused TVs ja raadios, õnnetused, nagu Eestis peale esimest lund. Minu tundide vaatlemine asendus tundide andmisega. 55 õpilast 4.klassidest (meie mõistes 8.klassidest) olid peagi osalemas õpilasvahetuses, aprillis võõrustajatena ja mais ise Eestisse sõites. Meie huvi oli harjutada prantsuse keelt, nende huvi lisaks Eestiga tutvumisele harjutada inglise keelt. Seega andsin 4 tundi inglise keeles tutvustades Eestit, Tallinna, Gustav Adolfi Gümnaasiumi (pool jutust tuli siiski prantsuse keeles üle rääkida). Huvi oli suur. Õhtul õpilasvahetuses osalevate õpetajate ja direktoriga restoranis kohaliku kultuuriga tutvumine.

Reedel toimus kohtumine direktori kabinetis kooli juhiga, palju huvitavat infot, nt direktoril puudub võimalus õpetajat vallandada või talle lisakohustuste eest lisatasu maksta.

Koosolek õpilasvahetuses osalevate õpetajatega, et paika panna eestlaste programm Prantsusmaal ja veidi prantslaste programmi Eestis. Seejärel tegin jalutuskäigu linnas.

Laupäeval tagasisõit, seekord sai 8 tunniga hakkama.

Kokkuvõtteks: õpilased nagu meil, õpetajad nagu meil, meetodid nagu meil. Vähem kasutati keeletundides kuulamisharjutusi, ainult 1 õpetaja kuuest rääkis kogu tunni võõrkeeles. E õppekeskkond on kasutusel, aga kõikidel õpilastel ühesugune päevik, kuhu kirjutati käsitsi kodused ülesande, direktor rõhutas, et see on kasulik ja vajalik. Vahetundides peavad korda järelevaatajad, kes annavad ka kord nädalas hinnangu iga õpilase käitumisele. Nende palk natuke väiksem õpetajate omast. Osades tundides 2 õpetajat, 1 viib tundi läbi ja teine jälgib ja aitab vajadusel paari mahajäänut. Osades tundides ka abiõpetajad, kes tegelevad spetsiaalselt vajalikul määral ühe erivajadusega õpilasega, raha eraldab omavalitsus, palk palju väiksem õpetaja omast ja töötada tohib maksimaalselt 2 aastat. Klassijuhatajate süsteem erinev, 1 õpetaja on nt igal aastal 6.klassi juhataja.

Vaade hotelliaknast neljapäeva hommikul

Kooli hoov neljapäeval.

Prantsuse keele tund.

Erasmus+ koolitus Cannes'is

8.-19. augustini 2016. aastal oli mul suurepärane võimalus sõita Erasmus+ projekti raames prantsuse keele õpetajatle mõeldud kahenädalasele täiendkoolitusele Lõuna-Prantsusmaale Cannes'i. Koolitus kandis nime "C’est comme ça que ça se dit" ning keskendus kaasaegsele prantsuse keelele, eriti sellele prantsuse keelele, mida räägivad noored ning mis on omakorda mõjutanud nii meedia, laulukirjutajate kui ka näitlejate sõnakasutust.

Koolitus oli väga kasulik ja informatiivne, õppisin palju uut ning sain juurde erinevaid õppematerjale, mida olen hiljem tunnis oma õpilastega kasutanud. Gustav Adolfi Gümnaasiumis on keskkoolis prantsuse keele tundides üheks teemaks noortekeel, selle fenomen ja kasutamine -- tänu Erasmus+ koolitusel saadud teadmistele saan seda teemat oma õpilastele paremini seletada ning tuua teemat ilmekalt iseloomustavaid näiteid.

Sellel koolitusel olid prantsuse keele õpetajad üle kogu maailma -- näiteks Brasiiliast, Hispaaniast, Soomest, Horvaatiast jne. Rühm oli väike, meid oli kokku 10 inimese ringis, aga kuna tegemist oli prantsuse keele õpetajatega, siis toimusid loengud ja kogu omavaheline suhtlus prantsuse keeles, mis omakorda oli meile kõigile heaks keele praktiseerimisvõimaluseks. 

Meie väike, aga väga tore prantsuse keele õpetajate rühm

Loengud algasid hommikul kell 9 ning kestsid paar tundi kuni lõunapausini ja jätkusid edasi pärastlõunal kuni kella 15-16, sõltuvalt päevast, kokku kestis kahenädalane koolitus 50 akadeemilist tundi. Nädalavahetuseti loenguid ei olnud. Selline tempo oli igati sobiv, sest lisaks koolitusele jäi mul aega avastada nii Cannes'i kui ka Cannes'i lähiümbrust. 

Koolitus toimus Cannes'i rahvusvahelises ülikoolis ning oli hästi organiseeritud. Oli tunda, et sissetöötatud süsteem toimis. Kuna veidi enne meie koolitust oli Nice'is toimunud terrorirünnak, siis rakendati Cannes'is kõikjal kõrgendatud turvameetmeid, nii ka meie Cannes'i rahvusvahelises ülikoolis. Pean tunnistama, et tundsin end ülikoolilinnakus väga turvaliselt.

Vaade klassist, kus toimusid hommikul ja pärastlõunal loengud.

Kursus toimus rahvusvahelise ülikooli ruumides, mis ümbritses kõrge müür ning kuhu pääses läbi lukustatud värava dokumendi ettenäitamisel. Samas asusid ka üliõpilaselamu, kohvik,söökla, päikeseterrass. Klassiruumi akendest paistsid palmid ja kutsuv Vahemeri ning päeval oli sooja varjus 30 kraadi ringis. Tegemist oli tõelise puhkusega, kus pärast intensiivseid loenguid piisas vaid jalutada 200 meetrit, et Vahemeres ujuda ja rannas päevitada.

200 meetri kaugusel loenguruumist ootas Vahemeri ja liivarand

Cannes asub Lõuna-Prantsusmaal Vahemere ääres ning on eeskätt tuntud oma pika liivaranna, promenaadi ja filmifestivali tõttu.

Vaade Cannes'ile, taamal paistab Palais des Festivals et des Congrès, kus toimub igal aastal maailmakuulus filmifestival

Cannes'ist mitte väga kaugel asuvad Nice, Monaco, Antibes, Grasse, kuhu ka oma reisi ajal jõudsin. Erasmus+ koolitus on fantastiline kogemus lisaks koolituseteemale tutvuda kohaliku maa kultuuri ja vaatamisväärsustega. Oma Lõuna-Prantsusmaal saadud kultuurialaseid teadmisi olen ka tundides ära kasutanud, näiteks siis, kui rääkisime õpilastega parfüümidest ja parfüümipealinnast Grasse'ist või siis kui valmistasin neid ette olümpiaadiks, mille teemaks oli Lõuna-Prantsusmaa. 

Parfüümipealinnas Grassse'is lõhnu nuusutamas

Antibes-- linnake, mida armastas Picasso

ning kus asub Picasso muuseum

Mul on väga hea meel, et sain Erasmus+ projekti raames koolitusel osaleda. See andis mulle uusi ideid, teadmisi, tõstis motivatsiooni ja avardas maailmapilti. Tundsin, et minus oli tagasi tulles rohkem energiat ning et kaks nädalat mugavustsoonist ja rutiinist väljaastumist oli väga vajalik.

Dagmar Hallmägi
Gustav Adolfi Gümnaasiumi prantsuse keele õpetaja

Erasmus+ õpiränne Taani, Ingrid Jesperseni Gümnaasiumisse 04.-08.12.2017

4.-8. detsembrini 2017 oli mul võimalus Erasmus+ projekti raames viibida Taanis, Kopenhagenis, Ingrid Jesperseni Gümnaasiumis töövarjuks.

Olles nii muusikaõpetaja kui hetkel ka arendusjuht, sain väga mitmekesiselt tutvuda kogu Taani kooli õppekorralduse ja lähemalt muusikaõpetuse tundidega.  Minu töövarjuks viibimise aja jooksul võimaldati mul külastada mitme muusikaõpetaja tunde erinevates vanuseastmetes, mis muutis õpirändelt saadava info väga mitmekesiseks. Niisamuti oli igakülgseks toeks kooli direktor Otto.

Ühtekokku õnnestus tutvuda koguni 11 muusikaõpetajagaa ja külastada nende tunde. Olen väga tänulik, et nad kõik mind enda tundidesse lasid. Lisaks sellele olid mu päevakavas koosolekud koos erinevate õpetajatega, kellega sain pikemalt arutada Eesti ja Taani koolisüsteemide erinevust ja kogu õppekava ülesehitust. Õpetajad, kellega tutvusin, olid Jørgen Haskov, Berik Andersen, Christian Boserup, Louise Larsen, Søren Sander, Rie Hagbard, Bjarne Nielsen, Mette Otte Slott, Hanna Laursen, Annemarie Rafn ja Danny Nørremark.

Minu Taanis oldud nädala jooksul toimus koolis just 2 suuremat üritust. 

Teisipäeva õhtul toimus kontsert ühes kooli lähedal asuvas kirikus. Kontsert oli mitmekülgne, kuna seal esinesid nii koorid, solistid, kui instrumentalistid. Ka nendel on nii, et kooli juures tegutseb samal ajal ka muusikakool, seega oli kontserdi kava vaheldusrikas. Suurim erinevus, mis kõrva hakkas, oli see, et koorilaul on nende mõistes hoopis midagi muud, kui Eestis. See võis ka tuleneda sellest, et nende kooriõpetaja Rie Hagbard on ise gospelkoori laulja ja dirigent ning enamus lauljate repertuaari oligi just gospeli stiilis, mis on meie koorilaulust täiesti teismoodi. Pean silmas just hääle tekitamise viisi ja hääle kasutamist üldse. See on väga erinev klassikalisest koorilaulja hääletekitamise viisist ning kasutab palju rohkem popmuusika stiilivõtteid ja tämbreid. Õpetaja Rie laulis ka ise kontserdil ühes laulus soolot. Minul õnnestus ka käia õpetaja Rie proovis laulajatega, kus nägin, kuidas ta nendega töötab ning sain nii mõnegi nipi kõrva taha panna, mida isegi proovida. Tegelikult rohkem ehk veel sain julgust, et ehk võiks siiski ka meie õpilastega rohkem gospeli lugusid proovida, kuigi see pole meil niivõrd traditsiooniline. Kontserdil esines ka lastevanemate ja õpetajate koor, mis oli pea 40-50 liikmeline. See koor pannakse kokku projekti korras iga aasta jõuludeks ja oli näha, et osalejatele väga meeldis selles koosseisus laulda. Peale kontserti läksime veel õpetajatega korraks kohvikusse istuma, et natuke muljeid vahetada. Nende jaoks oli muidugi tegu pingelangusega, et üks suur asi sai jälle tehtud.

                                  Lastevanemate ja õpetajate koor esinemas jõulukontserdil!

Kolmapäeva õhtul toimus aga koolis draamaõhtu. Kuna nende koolis on draamaõpetuse suund, siis sellel õhtul esitasid enda etenduse kõigi kolme gümnaasiumi klassi näitetrupid. Kuna ma keelest aru ei saanud, siis oli veidi keeruline, aga muljeid sai koguda siiski. Esimene etendus ehk esimese kursuse etteaste muljet ei avaldanud ja ma polnud kindel, kas ikka kogu õhtu vastu pean, kui nii jätkub. Tegu oli sellise superkangelaste teemaga ja kogu asi oli pigem pentsik koolinäitemäng, kui arvestatav näitekunst. Teised 2 etteastet olid aga palju huvitavamad, seal kasutati kaasaegse teatri võtteid, kus näitlejad olid pigem minimalistlike kostüümidega ja ka lavakujundus oli minimalistlik. Näitlejad mängisid erinevaid ja/või kommenteerivaid rolle. Tegevus oli haaravam, mänguline ja arusaadav ka ilma keelest aru saamata.

Taanis on nii, et alates 2005. aastast muudeti muusika valikaineks kõigis koolides alates 7. klassist. Seega juhul, kui sa muusikat ei vali, on sul muusika tunnid kuni 6. klassi lõpuni. Muusikaõpetaja Berik Andersen ütles, et see on tekitanud päris suure probleemi muusikaõpetajate hulgas, kuna pole enam tööd, sest paljud ei vali enam muusika ainet ja koolid ei pakugi enam seda ainet, sest grupp ei tule täis ja teisi aineid peetakse olulisemateks. Ingrid Jesperseni Gümnaasium on selles osas erand. Nende jaoks on muusika tähtsal kohal ja nende koolis saab õppida muusikat gümnaasiumi lõpuni. Küll aga on see iga kooli enda otsustada, kas nad soovivad süvendatult muusikaõpet pakkuda või ei ning kas nad leiavad selleks võimaluse. 

Kuni 6. klassini on muusika tund neil pigem laulu- ja musitseerimisetund. Väiksemates klassides tehakse laulu- ja liikumismänge. Laulikuid, õpikuid, täävihikuid muusika aines ei ole neil üldse ja kõik õpitakse pähe või annab õpetaja vajadusel sõnad kohapeal kätte. Põhimõtteliselt ei kirjuta seal tunnis lapsed midagi. Pillimängupartiid näitab õpetaja ette ja lapsed õpivad selle lihtsalt pähe või õigemini püüavad meelde jätta. Seega noodiõpetust kui sellist ei ole ja õppekava ei näe ka ette väga kindlaid teemasid. Kui ma õigesti aru sain, siis on vist määratletud mõned kindlad Taani laulud, mida tuleks õppida, aga suures osas on kõik vaba ja õpetaja enda teha, mida, kas ja kui palju ta tunnis teeb. Seega on juba kogu asja õlesehitus meie süsteemist väga erinev. Palju kasutatakse löökpille nagu ksülofonid, marimba ja metallofonid. Klassis on olemas kõik bändipillid, mida ka kasutatakse jõudumööda. Selgus, et ka põhikooli ja gümnaasiumi õpetajate palgamäärad on erinevad. Gümnaasiumiõpetaja palk on kõrgem. Seega neil ei ole sellist varianti nagu meil, et õpid muusikaõpetajaks ja võid õpetada kuni gümnaasiumi lõpuni. Huvitav oli veel see, et esimestel päevadel mitmed õpetajad küsisid minult, et mis on mu "other subject". Ma siis nagu ei saanud aru, et mis täpselt ja rääkisin, et oled klassijuhataja ja juhendan uurimistöid ja loovtöid, aga see vastus ei tundunud nagu päris see õige olevat. Siis selguski, et nendel ei olegi olemas ainult muusikaõpetajat. Igal õpetajal on mingi teine aine, mida ta veel õpetab. See võib olla kas mõni keel, füüsika, keemia, matemaatika või kehaline kasvatus. Otseselt piire polegi, aga õpetajaks õppides saad sa kohe valida 2 ainet. Üks meesõpetaja oli väga imestunud, et meil ongi eraldi muusikaõpetaja ja kommenteeris, et tema küll ei suudaks päevad läbi ainult muusikatunde anda. Et vahepeal on hea matemaatikat teha. Ei oska öelda, kas see tuleneb suuremast palgast või millestki muust, aga kohe hakkas silma, et koolis oli täitsa palju meesõpetajaid. Pooled muusikaõpetajatest olid juba mehed. Eesti koolis selline pilt nii tavaline pole.

Eelkoolilastel ja 1. klassi lastel on iganädalaselt lauluhommikud, kus enne tunde saadakse fuajees kokku ja lauldakse mõned laulud. See ei ole päris iga päev, aga siiski rohkem kui kord nädalas. Lugusid varieeritakse vastavalt sellele, milline õpetaja kohal on. See aga tähendab, et on mingi kindel hulk laule, mida kõik oskavad ja on õppinud ja siis toimub selline ühislaulmine. Ma usun, et selline asi oleks ka meil täiesti teostatav.

7.-9. klassini on nende koolis nii, et 1 tund nädalas on kogu klassil koos ja 1 kord on tund eraldi tüdrukutel ja teine kord eraldi poistel. Sain osaleda nii klassitunnis kui eraldi tundides. Minu arvates on see väga hea mõte ja mulle väga meeldiks, kui ka meil oleks selline süsteem. See annab võimaluse mingeid tegevusi teha koos ja samas harjutada gruppides, et siis ühises tunnis mingi asi sellest kokku panna. Eriti oluline on see just laulmise seisukohast, kuna puberteedieas laste hääled mutuuvad ja nad tihti ei julge laulda. Siis on väga hea, kui saab laulda eraldi ainult tüdrukutega ja ainult poistega. Nendes tundides, kus mina käisin, tegid nad parasjagu jõuluräppi enda tehtud sõnadele. Iga grupp koostas teksti ja siis iga grupp leidis sobiva tausta või rütmi enda loole. Lõplik versioon veel valmis ei saanud, aga õpetaja seletas, et ilmselt valivad ühe grupi osa refrääbiks ja ülejaäänutest moodustavad salmis. Poisid tegid räpitekstid ja see oli plaanis siis jätta salmisosaks.

Alates 7. klassist on neil nii, et õpilasel on võimalus vabatahlikult valida osalemine bänditunnis, kusjuures mingeid muusikalisi eelteadmisi otseselt ei eeldata. Kui sa oskad mingit pilli, siis see on pluss, aga kui ei oska, siis leitakse sulle mingi jõukohane ülesanne bändis. Minule meenutasid need tunnid nagu meie mõistes muusikakooli bänditundi. 5-10 inimest tulevad kokku ja siis harjutatakse koos mingeid lugusid, mille nad on ise valinud ja ka jaganud ära, kes mis loos mis pilli mängib. Kuna kahes bändis, kus ma käisin, oli trummar haige, siis sain ka ise nende bändis kaasa lüüa, mis oli hea vaheldus ainult vaatlemisele.

                                                           Bänditunnis trumme mängimas!

7. klassidega on neil igal aastal muusikaliprojekt, kus osalevad kõik 4 paralleeli. See kestab kokku 11 päeva ja selle aja jooksul muid tunde ei toimu. Kaasatud on 2 muusikajuhti, lavastaja ja orkester ning bändid. Ühes etenduses võib olla nii, et orkestri koosseis varieerub, et erinevad õpilased saaksid osaleda ja et hajutada lugude õppimise koormust.

See ongi teine asi, mis minu arvates võiks ka meie süsteemis olla. Et huvilised saaksid valida bänditunni ja saaksid seal aru, kas soovivad veel süvendatumalt muusikaga tegeleda või ei. Et need oleksid selline tore lisavõimalus, aga mitte niivõrd siduvad kui muusikakool. Minu arvates võiks ka meil olla kasvõi juba põhikoolis ja miks mitte gümnaasiumis valikainena bänd, niisamuti nagu seda on koor või orkester.

Gümnaasiumis on neil 3-tasemeline muusikaõpe. Alustad C-tasemelt, siis on sul võimalus liikuda soovi korral B-tasemele ja edasi A-tasemele. Iga taseme lõpus on eksam sel juhul, kui soovid antud tasemega lõpetada. Huvitav oli see, et kui soovid õpinguid jätkata, siis eksamit ei tule ja kui õpid kuni A-tasemeni, siis on eksam alles viimasel aastal. Sain ka teada, et need koolid, kes muusika valikut pakuvad, nemad siis peavad kõik järgima seda 3-astmelist süsteemi.
Eraldi on rütmimuusika suund olemas ja sinna bändi on väga suur konkurss igal aastal. Seega igal rütmimuusika suunal on oma bänd, kuhu tuleb kandideerida. Need bändid on tavaliselt kõrgel tasemel ja väga populaarsed.

Ingrid Jesperseni gümnaasiumis on üldse 4 suunda gümnaasiumiosas, need on muusika, draama, kunst ja multimeedia. Õpilane võib valida ühe põhisuuna ja siis valikuliselt veel juurde kursusi teistest suundadest ehk ta saab kombineerida kokku need asjad, mis teda just huvitavad. Loomulikult on selle kõrval kohustuslikud ained, mis tuleb kõigil läbida. See, millisel tasemel ta tahab neid teisi valikaineid õppida, sõltub õpilase soovist ja võimekusest.
Need, kes on valinud muusika suuna, neil õpilastel on 125 tundi aastas muusikat, mis on organiseeritud vastavalt kas 2x100 min nädalas või 3x100 min nädalas. Tunniplaan muutub aastas 3 korda ja eri perioodidel võib maht olla erinev. Siiski on 100 min nädalas juba päris palju ja sellega jõuab päris palju selgeks saada.
Üldiselt jäi silma see, et kõik kulges koolis sellises rahulikus ja mõnusas tempos ning inimesed olid ka kuidagi rahuliku olemisega. Jälgisin õpilaste käitumist ja olemist tunnis ja suurim erinevus Eesti kooliga tundus olevat see, et ma ei näinud tekkivat õpilase ja õpetaja vastandamist tunnis. Eesti koolis juhtub seda minu arvates siiski päris tihti. Töötati õpetajaga koostöös ja kui õpetaja parasjagu mõne õpilasega ei tegelenud, siis see õpilane oli vaikselt omaette veidi, aga ei toimunud sellist õpetaja tähelepanu pärast võitlemist ja tahtlikku tunni segamist.  Ja kui mõni õpilane läkski liiga hoogsaks, siis õpetaja pööras sellele tähelepanu ja õpilane tõmbas ennast kohe tagasi. Ei olnud sellist üksteisest parem olemist või võistlemist, kui nii võiks öelda.
Huvitav oli see, et enamus õpilasi ei teadnud, kus Eesti asub ja kui ennast tutvustasin, pidin ikka seletama, et kust ma tulen ja kus see Eesti asub. See tundus kuidagi naljakas, sest mulle tundub, et eesti noored on ikka geograafias pigem head ja vähemalt Euroopa riike ikka tunnevad. Aga võibolla neil pole see teema siis nii oluline õppekavas. Üksikud õpilased olid Eestist kuulnud ja üks õpilane oli ka Eestis käinud. 

Tuleb tunnistada, et üldiselt tundsin suurt puudust koolitoidust ja väga harjumatu oli see, et õpetajate toas siis igaüks sõi enda kaasavõetud toitu - pastat või võileiba või mida iganes. Selles mõttes on Eesti koolitoit ikka suurepärane, et saad ikka kenasti sooja toitu lõunasöögiks süüa. Taanis anti mulle siis iga päev sööklast kooli poolt üks võileib ja sain sellega hakkama. Ei hakanud ise küll midagi kaasa võtma. 
Päris raske oli ka harjuda nende küllaltki vaba riietumisstiiliga. Õpilased olid mugavates riietes ja üldjuhul polnud neil ka vahetusjalanõusid ja nii nad olidki tunnis nii nagu juhtus, talvesaabastega ja spordipusadega. Eks nädala ajaga hakkas sellega isegi ära harjuma, aga minu arvates on ikka väga ilus vaadata, kui õpilased on akadeemilisemalt ja korrektselt riides. See tundub loovat kuidagi akadeemilisema ja tõsiseltvõetavama suhtumise ja töömeeleolu.

Kuna koolipäevad olid väga pikad ning üsna vara läks juba pimedaks, siis tegelikult ei jäänudki eriti aega linna peal ringi vaadata. Mitmed õpetajad soovitasid ikka Tivolisse minna, aga ausalt öeldes polnud selleks mahti ning üksi nagu ei hakanud minema ka. Pealegi ma pole eriti lõbustuspargi-inimene ka. Aga mööda jalutades nägi see park ilus välja, eriti just jõulutulede kumas, mida oli seal tõesti palju.

                                                    
                                                     Kuulus Tivoli park jõulutuledes!

                                               Kopenhaageni ooperimaja õhtuvalgustuses!

Suur tänu Sihtasutus Archimedesele ja kogu Erasmus+ programmile, tänu millele sai võimalikuks minu reis Ingrid Jesperseni Gümnaasiumisse Kopenhaagenis!  
Väga põnev oli tutvuda nende koolisüsteemi ja muusikaõpetusega!

Lilian Reinmets
GAG muusikaõpetaja ja arendusjuht

6.-12. november Erasmus+ koolitusel “Learning to teach Europe in an attractive Way”

Novembris 2016. aastal viibisin Erasmus+ programmi raames Prantsusmaal Strasbourgis 5-päevasel koolitusel, mille teemaks oli: “Learning to teach Europe in an attractive Way”. Prantsuse ja Saksamaa piiril asuv Strasbourg on sajandeid kuulunud vaheldumisi neile kahele Euroopa suurriigile. Linna keskelt lookleb läbi idülliline Illi jõgi, mille kallastel on kaunid arhitektuurilised vaatamisväärsused. Olles kokku puutunud Saksa keele, kultuuri, kommetega, oli lihtne märgata, kuidas ajaloolises linnas on põimunud saksa ja prantsuse traditsioonid. Strasbourgi jõudmiseks lendasin varahommikul Lufthansaga Frankfurt am Maini ja sealt edasi kahe rongiga sihtkohta. Strasbourgi rongijaama jõudes läks omajagu aega, et leida inimest, kes mõistaks mõnda teist keelt peale kohaliku keele ning aitaks mul prantsuskeelsest piletiautomaadist “one day ticket” välja valida. Tänu eurobürokraadi lahkusele ja oskustele, sain soovitud pileti ja seejärel oli mul paar tundi aega, et nautida pühapäevast rahulikku maalilist Strasbourgi (pilt).

Esimene päev oli saabumise, sisseseadmise ja tutvumise päev. Ööbimiskohta jõudes võtsid mind vastu vahvad soliidses eas prantslannad, kes suurema osa oma elust olid töötanud ingliskeele õpetajatena. Tutvumismeetod (ice breaking), mida nad meie peal katsetasid, andis mulle juba mõtte ühiskonnaõpetuse tunniks, mil käsitleme õpilastega Euroopa Liidu riikide temaatikat. Meetod oli järgnev: igale kursusel osalejale anti ümbrik, milles oli kaart kaasosaleja riigi nimega ning seejärel tuli 2 minuti jooksul kirja panna 5 märksõna, mis esimesena seostub antud riigiga. Iga mängija võis kommenteerida oma kodumaa kohta öeldud märksõnu. Tutvumismäng oli lõbus, aitas kiirest üle saada võõristamisest, kuid samas tõi välja kuivõrd stereotüüpsed me oleme ja ega me suurt üksteise kohta teagi. Minul vedas - leidsin ümbrikust Hollandi. Pariislanna jäi aga Eestiga seonduvate märksõnade leidmisega puhta hätta.

Esmaspäev ja järgnevad päevad olid juba väga tihedalt sisustatud. Hommikul kell 8.30 startisime demokraatia konverentsile Euroopa Nõukogu peamajja, mis oli meie ööbimiskohast 10 minuti jalutuskäigu kaugusel. Varane start oli põhjendatud, sest pidime seisma pikas turvakontrolli järjekorras (pilt).

Euroopa Nõukogu (mitte sassi ajada EL ministrite nõukoguga, mille eesistuja hetkel Eesti on) on rahvusvaheline organisatsioon, mis koosneb 47 Euroopa ja Aasia riigist. Nõukogu tegeleb peamiselt demokraatia edendamise ja inimõiguste tagamisega. Euroopa Nõukogul on tavaks korraldada iga aasta novembrikuu teisel nädalal “The World Forum for Democracy” Selle aasta foorumil esinesid meile nii Prantsuse kui Euroopa riikide haridusvaldkonna spetsialistid ja arvamusliidrid, sest foorumi keskne küsimus oli: “How education can help bridge the social divide and become a real asset for our diverse democracies?”.

Lõunaks oli ülimaitsev prantsusepärane buffee, mis ületas mäe kõrguselt kiriklas ehk meie ööbimiskohas pakutud cousine`i. Pärastlõunal tagasi “kodus” olles, ootas meid Socrative keskkonnas tehtud Euroopa-teemaline test, mis ühest küljest testis meie teadmisi, samas tutvustas veebipõhist testide ja ankeetide loomise keskkonda. Enne õhtusööki tutvustati meile AEDE ehk Euroopa Õpetajate Liidu eesmärke ja tegemisi ning nende häid praktikaid. Korraldajad olid selleks õhtuks ette valmistanud töötoa, mille teemaks oli: Euroopa kultuuriline ühtsus lugudes ja muinasjuttudes. Fookuses olid Kreeka mütoloogiast pärit Europe lugu ehk legend Kreeta saare asustamisest, mis on ühtlasi Euroopa nime saamise lugu. Samuti Asterixi ja Obelixi koomiksid, mis räägivad gootide ja frankide (gallide) võitlusest roomlastega ning mille najal on üles kasvanud vähemalt kaks sugupõlve prantslasi.

Teisipäeval alustasime hommikut mänguga “The smartest European”, mida esialgu ei saanud sugugi vedama. Ilmselt olid põhjuseks ühelt poolt keerulised mängureeglid kuid ka hollandi prouade hübriidkeel, mis neile endalegi segadust tekitas. Väga lihtsalt kokkuvõttes tuli loosi teel välja valitud kolmel osavõtjal vastata kõikvõimalikele Euroopa riike ja teemat puudutavatele küsimustele. Mäng ja koolitus tervikuna oli kakskeelne (inglise ja prantsuse keel vaheldumisi). Ilmselt seepärast kippusid mängud, loengud, seminarid või töötoad oodatust ka pikemaks venima. Päeva sissejuhatuse järel siirdusime trammiga linnasüdamesse, täpsemalt Rhone pallee juurde, et alustada jõetrammiga sõitu europarlamenti. Sõit Illi`l oli ühtlasi ekskursioon läbi Strasbourgi linna ajaloo (pilt).

Euroopa Parlamendis tutvustati meile maja, räägiti ajaloost ja europarlamendi tööst (pilt).

Seejärel lõunatasime sadade eurobürokraatidega buffee-restoranis ning olime jällegi tunnistajaks, et hästi tehtud prantsuse köök maitseb oivaliselt.

Tagasi kiriklas, olid korraldajad ette valmistanud töötoa, mille teemaks oli: Ränne läbi aegade. Meid jagati 4-gruppidesse ja anti igale rühmale A4 paber, kuhu iga rühma liige pidi kirja panema antud teemaga seotud mõtted, ideed, märksõnad. Seejärel võrdlesime üksteise vastuseid ning kirjutasime lehe keskmisse kasti ühised märksõnad ning tutvustasime neid teistele rühmadele. Seejärel täitsime üheskoos töölehe, kuhu tuli kirja panna näited eel-, antiik-, kesk-, uus- ja lähiajaloo rännetest Euroopas või maailmas. Töötuba lõppes aruteluga põgenikekriisist ning migratsiooni- ja põgenikepoliitikast EL-s. Pärast õhtusööki saime jälle mängida. Sõna otseses mõttes kallist Euro-Culture Game`i, suure mängulaua, täringute, kaartide jm rekvisiitidega, mis kujunes niivõrd hasartseks ja lustakaks, et nalja selle õhtu üle jagus meie toredal seltskonnal veel mitmeks päevaks.

Kolmapäeva hommikul oli mängu “The smartest European” teine voor. Seejärel töötuba, mille eesmärgiks oli diskuteerida päevakohastel Euroopa Liidu teemadel. Vaatluse all oli kaks küsimust/ probleemi, mida tuli lahata loosiga saadud rollist lähtuvalt.

1. Do we really need 2 different places for the EU Parlament? One in Brussel and one is Strasbourg? Rollid: Donald Tusk; Martin Schulz; European tax payer; Support Brexit journalist, Meer of Strasbourg
2. How do we go about “European borders”? Rollid: tavaline Euroopa kodanik; Türgi president Erdogan; Süüria põgenik; Kreeka kodanik; Secretary-General of the Council of the European Union; President of Comittee of Human Rights

Rühmaarutelu meetodiks oli 6 mõttemütsi, mille puhul lisaks kindlatele rollidele, vaadeldi probleemi kuuest erinevast vaatenurgast, olenevalt, millist värvi mütsi parasjagu kanti. Eri värvi mütside tähendused ja iseloom olid eelnevalt meile lahti selgitatud. Meil oli hea tiim ning arutelu kujunes vägagi tuliseks hoolimata mõningasest keelebarjäärist.

Pärastlõunat jätkasime teemal: Euroopa piirid. Samades rühmades tuli visandada mõttekaart, mille teemaks oli piirid (borders) nii kitsamas kui laiemas mõttes ning seejärel tutvustasime kirjapandut teistele (pilt).

Seejärel vaatasime, kui kaugele ulatuvad meie endi juured. Kas ka väljaspoole meie endi kodumaa/ riigi piire? Joonistasime selle põhjal kaardi meie kõigi põlvnemisest ja panime kirja igaühe lühikese loo. Tuli välja, et peaaegu kõigi sugupuu ulatus väljaspoole nende kodumaad. Ülesanne tuletas meelde, et minu isa poolt vanim sugulane oli 18. sajandi algul elanud Rootsist pärit sepp, kes elas Saaremaal ning minu ema vana-vana-vanaema oli lätlane, kes elas Mulgimaal Eesti ja Läti piiri ääres. Sisukasse päeva mahtus veel omanäolise karikaturisti Tomi Ungereri muuseumi külastus ning loeng eurost, vabaühendustest, inimõiguste ülddeklaratsioonist ja laste õiguste konventsioonist. Päev lõppes filmi vaatamisega.

Neljapäev algas taaskord mäguga “The smartest European”. Nüüd oli käsil mängu kolmas voor. Sel korral sattusin ka ise loosi tahtel mängu. Kolmas küsimus Euroopa lennukitootja Airbusi teemal lõpetas aga minu pürgimise “targema eurooplase” tiitlile. Järgnevalt oli ülesandeks mõelda Euroopa kodakondsuse (European Citizenship) mõiste üle ja panna kirja kõik sõnad, mis seostuvad sellega ning jagada neid teistega. Seejärel leida metafoor mõistele European Citizenship ja joonistada sümbol, mis iseloomustaks European Citizen. Teema lõpetuseks oli paberil kirjas 20 Euroopa kodakondsust iseloomustavat punkti. Igaühel tuli leida 4 neile kõige olulisemat. Portugaallase, poolaka ja eestlase vastused olid täiesti erinevad.

Enne Euroopa Nõukogu külastamist, et tutvuda lähemalt giidi eestvedamisel maja ajaloo, tööde ja tegemistega, käis meil “No hate speech” kampaaniajuht samast asutusest rääkimas, kuidas internetis toimuva vaenu õhutamist tõkestada inimõiguste hariduse kaudu ning jagas häid ingliskeelseid metoodilisi materjale. Tagasi koolituskeskusesse suundudes jalutasime seenevihmases eurokvartalis ja külastasime põnevat ja harivat muuseumit “Euroopa Ajaloo Maja”. Neljapäeva õhtul toimus koolituse raames einestamine traditsioonilises Alsace`i restoranis. Sakslannaga proovisime eelroana hõrgutavaid tigusid ning sõime traditsioonilist Flammkuchenit. Kuna meeleolu oli ülev, jõudsime sel õhtul veel karaokebaari.  

Eelviimase päeva hommikul selgus “The smartest European”, kelleks osutus meist kõige noorem, ülikoolis ja Varssavi edumeelses gümnaasiumis prantsuskeelt õpetav poolakas. Selle päeva teemadeks olid: väärtused, IKT ja debati pidamine. Korraldajad tutvustasid Euroscola noorteprojekte ja õpilaste võimalust selle raames külastada nii Brüsseli kui Strasbourgi Euroopa Parlamenti. Räägiti IKT-st ja sotsiaalmeediast, mis mulle isiklikult midagi uut ei pakkunud. Kuid meile anti seejärel spontaanne ja väga aktuaalne ülesanne ennustada ajalehtede nagu New York Times, Le Monde, Die Zeit artiklite põhjal, kes saab järgmiseks Ameerika Ühendriikide presidendiks. Meie kartus osutus tõeks! Pärastlõunal arutlesime Euroopa väärtuste teemadel ning rääkisime stereotüüpidest. Sellele järgnes töötuba: Euroopas levinud stereotüübid (poola torumees või igaüks kujutab ette, mis siis saab, kui itaallane hakkab midagi organiseerima). Geograafiaõpetaja van Beek tutvustas meile sama teema raames lõbusaid kaarte. Näiteks: How Americans See Europe. Õhtu lõppes debati reeglite tutvustamisega, kuid debati pidamiseni me ei jõudnud, sest õhtusöögi aeg surus vägisi peale. Laupäev oli reflektsiooni, tagasisidestamise ning hüvastijätu päev.

Strassbourgis oleks kulunud tegelikult ära üks puhkepäev, et kogetut ja õpitut läbi luude ja lihaste lasta, sest tagasi Eestisse jõudes ootas mind virnade kaupa töid ja kooli ajalooteste. Olen tänulik Erasmus+ koolitusreisi eest, mis võimaldas külastada ajaloolisi paiku ja olulisi rahvusvahelisi institutsioone; parandas keeleoskust; andis erialaseid teadmisi ning häid metoodilisi nippe. Last but not least - koolitus viis mind kokku uute sõpradega Euroopast, kelledega saime kokku sel suvel Zagrebis ning veedame harivad päevad järgmisel suvel Tallinnas!

Tiina Laanes

GAG ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja