Wednesday, May 23, 2018

Erasmus+ õpiränne Taani, Ingrid Jesperseni Gümnaasiumisse 04.-08.12.2017

4.-8. detsembrini 2017 oli mul võimalus Erasmus+ projekti raames viibida Taanis, Kopenhagenis, Ingrid Jesperseni Gümnaasiumis töövarjuks.

Olles nii muusikaõpetaja kui hetkel ka arendusjuht, sain väga mitmekesiselt tutvuda kogu Taani kooli õppekorralduse ja lähemalt muusikaõpetuse tundidega.  Minu töövarjuks viibimise aja jooksul võimaldati mul külastada mitme muusikaõpetaja tunde erinevates vanuseastmetes, mis muutis õpirändelt saadava info väga mitmekesiseks. Niisamuti oli igakülgseks toeks kooli direktor Otto.

Ühtekokku õnnestus tutvuda koguni 11 muusikaõpetajagaa ja külastada nende tunde. Olen väga tänulik, et nad kõik mind enda tundidesse lasid. Lisaks sellele olid mu päevakavas koosolekud koos erinevate õpetajatega, kellega sain pikemalt arutada Eesti ja Taani koolisüsteemide erinevust ja kogu õppekava ülesehitust. Õpetajad, kellega tutvusin, olid Jørgen Haskov, Berik Andersen, Christian Boserup, Louise Larsen, Søren Sander, Rie Hagbard, Bjarne Nielsen, Mette Otte Slott, Hanna Laursen, Annemarie Rafn ja Danny Nørremark.

Minu Taanis oldud nädala jooksul toimus koolis just 2 suuremat üritust. 

Teisipäeva õhtul toimus kontsert ühes kooli lähedal asuvas kirikus. Kontsert oli mitmekülgne, kuna seal esinesid nii koorid, solistid, kui instrumentalistid. Ka nendel on nii, et kooli juures tegutseb samal ajal ka muusikakool, seega oli kontserdi kava vaheldusrikas. Suurim erinevus, mis kõrva hakkas, oli see, et koorilaul on nende mõistes hoopis midagi muud, kui Eestis. See võis ka tuleneda sellest, et nende kooriõpetaja Rie Hagbard on ise gospelkoori laulja ja dirigent ning enamus lauljate repertuaari oligi just gospeli stiilis, mis on meie koorilaulust täiesti teismoodi. Pean silmas just hääle tekitamise viisi ja hääle kasutamist üldse. See on väga erinev klassikalisest koorilaulja hääletekitamise viisist ning kasutab palju rohkem popmuusika stiilivõtteid ja tämbreid. Õpetaja Rie laulis ka ise kontserdil ühes laulus soolot. Minul õnnestus ka käia õpetaja Rie proovis laulajatega, kus nägin, kuidas ta nendega töötab ning sain nii mõnegi nipi kõrva taha panna, mida isegi proovida. Tegelikult rohkem ehk veel sain julgust, et ehk võiks siiski ka meie õpilastega rohkem gospeli lugusid proovida, kuigi see pole meil niivõrd traditsiooniline. Kontserdil esines ka lastevanemate ja õpetajate koor, mis oli pea 40-50 liikmeline. See koor pannakse kokku projekti korras iga aasta jõuludeks ja oli näha, et osalejatele väga meeldis selles koosseisus laulda. Peale kontserti läksime veel õpetajatega korraks kohvikusse istuma, et natuke muljeid vahetada. Nende jaoks oli muidugi tegu pingelangusega, et üks suur asi sai jälle tehtud.



                                  Lastevanemate ja õpetajate koor esinemas jõulukontserdil!

Kolmapäeva õhtul toimus aga koolis draamaõhtu. Kuna nende koolis on draamaõpetuse suund, siis sellel õhtul esitasid enda etenduse kõigi kolme gümnaasiumi klassi näitetrupid. Kuna ma keelest aru ei saanud, siis oli veidi keeruline, aga muljeid sai koguda siiski. Esimene etendus ehk esimese kursuse etteaste muljet ei avaldanud ja ma polnud kindel, kas ikka kogu õhtu vastu pean, kui nii jätkub. Tegu oli sellise superkangelaste teemaga ja kogu asi oli pigem pentsik koolinäitemäng, kui arvestatav näitekunst. Teised 2 etteastet olid aga palju huvitavamad, seal kasutati kaasaegse teatri võtteid, kus näitlejad olid pigem minimalistlike kostüümidega ja ka lavakujundus oli minimalistlik. Näitlejad mängisid erinevaid ja/või kommenteerivaid rolle. Tegevus oli haaravam, mänguline ja arusaadav ka ilma keelest aru saamata.

Taanis on nii, et alates 2005. aastast muudeti muusika valikaineks kõigis koolides alates 7. klassist. Seega juhul, kui sa muusikat ei vali, on sul muusika tunnid kuni 6. klassi lõpuni. Muusikaõpetaja Berik Andersen ütles, et see on tekitanud päris suure probleemi muusikaõpetajate hulgas, kuna pole enam tööd, sest paljud ei vali enam muusika ainet ja koolid ei pakugi enam seda ainet, sest grupp ei tule täis ja teisi aineid peetakse olulisemateks. Ingrid Jesperseni Gümnaasium on selles osas erand. Nende jaoks on muusika tähtsal kohal ja nende koolis saab õppida muusikat gümnaasiumi lõpuni. Küll aga on see iga kooli enda otsustada, kas nad soovivad süvendatult muusikaõpet pakkuda või ei ning kas nad leiavad selleks võimaluse. 

Kuni 6. klassini on muusika tund neil pigem laulu- ja musitseerimisetund. Väiksemates klassides tehakse laulu- ja liikumismänge. Laulikuid, õpikuid, täävihikuid muusika aines ei ole neil üldse ja kõik õpitakse pähe või annab õpetaja vajadusel sõnad kohapeal kätte. Põhimõtteliselt ei kirjuta seal tunnis lapsed midagi. Pillimängupartiid näitab õpetaja ette ja lapsed õpivad selle lihtsalt pähe või õigemini püüavad meelde jätta. Seega noodiõpetust kui sellist ei ole ja õppekava ei näe ka ette väga kindlaid teemasid. Kui ma õigesti aru sain, siis on vist määratletud mõned kindlad Taani laulud, mida tuleks õppida, aga suures osas on kõik vaba ja õpetaja enda teha, mida, kas ja kui palju ta tunnis teeb. Seega on juba kogu asja õlesehitus meie süsteemist väga erinev. Palju kasutatakse löökpille nagu ksülofonid, marimba ja metallofonid. Klassis on olemas kõik bändipillid, mida ka kasutatakse jõudumööda. Selgus, et ka põhikooli ja gümnaasiumi õpetajate palgamäärad on erinevad. Gümnaasiumiõpetaja palk on kõrgem. Seega neil ei ole sellist varianti nagu meil, et õpid muusikaõpetajaks ja võid õpetada kuni gümnaasiumi lõpuni. Huvitav oli veel see, et esimestel päevadel mitmed õpetajad küsisid minult, et mis on mu "other subject". Ma siis nagu ei saanud aru, et mis täpselt ja rääkisin, et oled klassijuhataja ja juhendan uurimistöid ja loovtöid, aga see vastus ei tundunud nagu päris see õige olevat. Siis selguski, et nendel ei olegi olemas ainult muusikaõpetajat. Igal õpetajal on mingi teine aine, mida ta veel õpetab. See võib olla kas mõni keel, füüsika, keemia, matemaatika või kehaline kasvatus. Otseselt piire polegi, aga õpetajaks õppides saad sa kohe valida 2 ainet. Üks meesõpetaja oli väga imestunud, et meil ongi eraldi muusikaõpetaja ja kommenteeris, et tema küll ei suudaks päevad läbi ainult muusikatunde anda. Et vahepeal on hea matemaatikat teha. Ei oska öelda, kas see tuleneb suuremast palgast või millestki muust, aga kohe hakkas silma, et koolis oli täitsa palju meesõpetajaid. Pooled muusikaõpetajatest olid juba mehed. Eesti koolis selline pilt nii tavaline pole.

Eelkoolilastel ja 1. klassi lastel on iganädalaselt lauluhommikud, kus enne tunde saadakse fuajees kokku ja lauldakse mõned laulud. See ei ole päris iga päev, aga siiski rohkem kui kord nädalas. Lugusid varieeritakse vastavalt sellele, milline õpetaja kohal on. See aga tähendab, et on mingi kindel hulk laule, mida kõik oskavad ja on õppinud ja siis toimub selline ühislaulmine. Ma usun, et selline asi oleks ka meil täiesti teostatav.

7.-9. klassini on nende koolis nii, et 1 tund nädalas on kogu klassil koos ja 1 kord on tund eraldi tüdrukutel ja teine kord eraldi poistel. Sain osaleda nii klassitunnis kui eraldi tundides. Minu arvates on see väga hea mõte ja mulle väga meeldiks, kui ka meil oleks selline süsteem. See annab võimaluse mingeid tegevusi teha koos ja samas harjutada gruppides, et siis ühises tunnis mingi asi sellest kokku panna. Eriti oluline on see just laulmise seisukohast, kuna puberteedieas laste hääled mutuuvad ja nad tihti ei julge laulda. Siis on väga hea, kui saab laulda eraldi ainult tüdrukutega ja ainult poistega. Nendes tundides, kus mina käisin, tegid nad parasjagu jõuluräppi enda tehtud sõnadele. Iga grupp koostas teksti ja siis iga grupp leidis sobiva tausta või rütmi enda loole. Lõplik versioon veel valmis ei saanud, aga õpetaja seletas, et ilmselt valivad ühe grupi osa refrääbiks ja ülejaäänutest moodustavad salmis. Poisid tegid räpitekstid ja see oli plaanis siis jätta salmisosaks.

Alates 7. klassist on neil nii, et õpilasel on võimalus vabatahlikult valida osalemine bänditunnis, kusjuures mingeid muusikalisi eelteadmisi otseselt ei eeldata. Kui sa oskad mingit pilli, siis see on pluss, aga kui ei oska, siis leitakse sulle mingi jõukohane ülesanne bändis. Minule meenutasid need tunnid nagu meie mõistes muusikakooli bänditundi. 5-10 inimest tulevad kokku ja siis harjutatakse koos mingeid lugusid, mille nad on ise valinud ja ka jaganud ära, kes mis loos mis pilli mängib. Kuna kahes bändis, kus ma käisin, oli trummar haige, siis sain ka ise nende bändis kaasa lüüa, mis oli hea vaheldus ainult vaatlemisele.
                                                           Bänditunnis trumme mängimas!

7. klassidega on neil igal aastal muusikaliprojekt, kus osalevad kõik 4 paralleeli. See kestab kokku 11 päeva ja selle aja jooksul muid tunde ei toimu. Kaasatud on 2 muusikajuhti, lavastaja ja orkester ning bändid. Ühes etenduses võib olla nii, et orkestri koosseis varieerub, et erinevad õpilased saaksid osaleda ja et hajutada lugude õppimise koormust.

See ongi teine asi, mis minu arvates võiks ka meie süsteemis olla. Et huvilised saaksid valida bänditunni ja saaksid seal aru, kas soovivad veel süvendatumalt muusikaga tegeleda või ei. Et need oleksid selline tore lisavõimalus, aga mitte niivõrd siduvad kui muusikakool. Minu arvates võiks ka meil olla kasvõi juba põhikoolis ja miks mitte gümnaasiumis valikainena bänd, niisamuti nagu seda on koor või orkester.

Gümnaasiumis on neil 3-tasemeline muusikaõpe. Alustad C-tasemelt, siis on sul võimalus liikuda soovi korral B-tasemele ja edasi A-tasemele. Iga taseme lõpus on eksam sel juhul, kui soovid antud tasemega lõpetada. Huvitav oli see, et kui soovid õpinguid jätkata, siis eksamit ei tule ja kui õpid kuni A-tasemeni, siis on eksam alles viimasel aastal. Sain ka teada, et need koolid, kes muusika valikut pakuvad, nemad siis peavad kõik järgima seda 3-astmelist süsteemi.
Eraldi on rütmimuusika suund olemas ja sinna bändi on väga suur konkurss igal aastal. Seega igal rütmimuusika suunal on oma bänd, kuhu tuleb kandideerida. Need bändid on tavaliselt kõrgel tasemel ja väga populaarsed.

Ingrid Jesperseni gümnaasiumis on üldse 4 suunda gümnaasiumiosas, need on muusika, draama, kunst ja multimeedia. Õpilane võib valida ühe põhisuuna ja siis valikuliselt veel juurde kursusi teistest suundadest ehk ta saab kombineerida kokku need asjad, mis teda just huvitavad. Loomulikult on selle kõrval kohustuslikud ained, mis tuleb kõigil läbida. See, millisel tasemel ta tahab neid teisi valikaineid õppida, sõltub õpilase soovist ja võimekusest.
Need, kes on valinud muusika suuna, neil õpilastel on 125 tundi aastas muusikat, mis on organiseeritud vastavalt kas 2x100 min nädalas või 3x100 min nädalas. Tunniplaan muutub aastas 3 korda ja eri perioodidel võib maht olla erinev. Siiski on 100 min nädalas juba päris palju ja sellega jõuab päris palju selgeks saada.
Üldiselt jäi silma see, et kõik kulges koolis sellises rahulikus ja mõnusas tempos ning inimesed olid ka kuidagi rahuliku olemisega. Jälgisin õpilaste käitumist ja olemist tunnis ja suurim erinevus Eesti kooliga tundus olevat see, et ma ei näinud tekkivat õpilase ja õpetaja vastandamist tunnis. Eesti koolis juhtub seda minu arvates siiski päris tihti. Töötati õpetajaga koostöös ja kui õpetaja parasjagu mõne õpilasega ei tegelenud, siis see õpilane oli vaikselt omaette veidi, aga ei toimunud sellist õpetaja tähelepanu pärast võitlemist ja tahtlikku tunni segamist.  Ja kui mõni õpilane läkski liiga hoogsaks, siis õpetaja pööras sellele tähelepanu ja õpilane tõmbas ennast kohe tagasi. Ei olnud sellist üksteisest parem olemist või võistlemist, kui nii võiks öelda.
Huvitav oli see, et enamus õpilasi ei teadnud, kus Eesti asub ja kui ennast tutvustasin, pidin ikka seletama, et kust ma tulen ja kus see Eesti asub. See tundus kuidagi naljakas, sest mulle tundub, et eesti noored on ikka geograafias pigem head ja vähemalt Euroopa riike ikka tunnevad. Aga võibolla neil pole see teema siis nii oluline õppekavas. Üksikud õpilased olid Eestist kuulnud ja üks õpilane oli ka Eestis käinud. 

Tuleb tunnistada, et üldiselt tundsin suurt puudust koolitoidust ja väga harjumatu oli see, et õpetajate toas siis igaüks sõi enda kaasavõetud toitu - pastat või võileiba või mida iganes. Selles mõttes on Eesti koolitoit ikka suurepärane, et saad ikka kenasti sooja toitu lõunasöögiks süüa. Taanis anti mulle siis iga päev sööklast kooli poolt üks võileib ja sain sellega hakkama. Ei hakanud ise küll midagi kaasa võtma. 
Päris raske oli ka harjuda nende küllaltki vaba riietumisstiiliga. Õpilased olid mugavates riietes ja üldjuhul polnud neil ka vahetusjalanõusid ja nii nad olidki tunnis nii nagu juhtus, talvesaabastega ja spordipusadega. Eks nädala ajaga hakkas sellega isegi ära harjuma, aga minu arvates on ikka väga ilus vaadata, kui õpilased on akadeemilisemalt ja korrektselt riides. See tundub loovat kuidagi akadeemilisema ja tõsiseltvõetavama suhtumise ja töömeeleolu.

Kuna koolipäevad olid väga pikad ning üsna vara läks juba pimedaks, siis tegelikult ei jäänudki eriti aega linna peal ringi vaadata. Mitmed õpetajad soovitasid ikka Tivolisse minna, aga ausalt öeldes polnud selleks mahti ning üksi nagu ei hakanud minema ka. Pealegi ma pole eriti lõbustuspargi-inimene ka. Aga mööda jalutades nägi see park ilus välja, eriti just jõulutulede kumas, mida oli seal tõesti palju.


                                                    
                                                     Kuulus Tivoli park jõulutuledes!



                                               Kopenhaageni ooperimaja õhtuvalgustuses!

Suur tänu Sihtasutus Archimedesele ja kogu Erasmus+ programmile, tänu millele sai võimalikuks minu reis Ingrid Jesperseni Gümnaasiumisse Kopenhaagenis!  
Väga põnev oli tutvuda nende koolisüsteemi ja muusikaõpetusega!

Lilian Reinmets
GAG muusikaõpetaja ja arendusjuht

No comments:

Post a Comment