Veetsin sel 2015 aasta suvel pea kaks nädalat Prantsusmaal, Montpellier’s, et osaleda Institut Européen de Français’ korraldatud prantsuse keele õpetajatele suunatud suvekursusel nimega “Motiver pour agir” – tõlkes siis tegutsema motiveerimine, või ka motiveerimine, et tegutseda.
Kursused olid jaotatud kolme alagruppi: conférences ehk loengud, kus käsitleti prantsuse ühiskonda ja riiki puudutavaid üldhuvitavaid teemasid, ateliers ja modules ehk laias laastus töötoad ning seminar-loengud. Viimase kahe alajaotuse piir oli küllalt ähmane, kuivõrd lähenemine käsitletud teemadele oli väga aktiivõppe-keskne, mistõttu ei ülesehituses ega osalejate kaasamise määras suuri vahesid polnud.
Õppetöö toimus üheksal päeval, väga tiheda ajagraafikuga, millega harjumine võttis omajagu aega.
Graafiku ja puht füüsiliste ja füüsikaliste aspektidega on seotud ka minu üks olulisim õppetund: õpilase päev on väga koormav, ja sellest tuleks aru saada.
Kõigepealt paigal püsimisest. Meie tunnid hakkasid pool üheksa või üheksa ning lõppesid kõige varem lõuna paiku ning kõige hiljem poole seitsme ajal, ent enamasti umbes neljast. Tavaline lapse koolipäev niisiis, isegi pikema lõunapausiga, kui meie omadel siin kombeks.
Teine asi, mis tõepoolest õppeprotsessile oluliselt kaasa aitas oli õpilase aktiivne kaasamine – seminari või töötoa vorm peletas väsimust palju paremini, kui loenguvorm.
Montpellier’ kursuste eripäraks tuleb muidugi lugeda ka asjaolu, et oli parajasti erakorraline kuumalaine ning et tunnid toimusid 17ndast sajandist pärit arhitektuurimälestises, polnud ka konditsioneerita klassiruumides välistemperatuuri 35-st kraadist palju puudu – sellistes oludes pärast lõunasööki loengut kuulata oli tõeline katsumus. Nii keerulisi tingimusi õppimiseks meie lastel õnneks pole, ent siiski aitab vahetu kogemus paremini aru saada, kui oluline on tunni struktureerimine sellisel viisil, et ka kaheksanda tunni ajal see teismeline, kes on unine, eelmises tunnis kahe saanud ja mures, et ei jõua pärast õigele rongile, suudaks hetkeks kõik selle unustada ja kaasa teha.
Teine õppetund: õpilase nahas olemine on puhas rõõm, kui sul on lubatud katsetada, küsida, eksida, esimese hoobiga mitte aru saada. Ja kui suudetakse luua keskkond, kus iga õpilase arvamus tundub oluline.
Kui sedasorti isiklikku laadi põhitõdedele kinnitust toovad tõsiasjad kõrvale jätta ja konkreetsest õpisisust rääkida, siis pakutud moodulite valik oli mitmekülgne ja teemad huvitavad, ning üldiselt jäin tundidega rahule.
Eriti tuleks esile tõsta Sophie La Tour’i, kelle uute tehnoloogiate kasutamisele suunatud seminarid ja töötoad mõjusid väga värskelt, kompetentselt, inspireerivalt, ent samas tasakaalukalt. Samuti olid väga head grupidünaamika ja suulise eneseväljenduse arendamise teemalised seminarid, nagu ka prantsuse keele arengule ja loomingulisele kirjaliku eneseväljendusele pühendatud seminarid Leila Tounsi’ eestvedamisel.
Veel pakuti ideid grammatika õpetamiseks mängude, koomiksite ning reklaamide abil ning samuti toimus õpituba prantsuse laulude kasutamise kohta tunnis, ent teemade intrigeerivusest hoolimata jäid need eelmainitud õppejõudude loengutest vähempakkuvaks.
Sain tõepoolest väga kasulikke viiteid tohutule hulgale ressurssidele, mille eest olen tänulik nii õppejõududele kui koolitusel osalenud kolleegidele (huvilistele on valik nendest leitav lingilt http://opetajamarkmed.blogspot.com.ee/2016/01/des-liens-utiles.html?view=magazine).
Aga eriti tänulik olen selle eest, et mul oli võimalik kohtuda prantsuse keele õpetajatega nii erinevatest paikadest ja rääkida prantsuse keelt. Vestelda, vahetada teadmisi, kogemusi, analüüsida, võrrelda. Õpetajale, kes põhiliselt räägib õpetatavat keelt oma õpilastega, on kaks nädalat kultuuri- ja keelekümblust väga vajalik, väga oluline asi. Hea meel, et see võimalikuks sai. Aitäh, Kerli Koppel, Gustav Adolfi gümnaasium, Erasmus Pluss.
Eeva-Kaarin Ots, Gustav Adolfi gümnaasiumi prantsuse keele õpetaja
No comments:
Post a Comment